FOTO: Raamat

Inimene on manipuleeritav. Eriti noor inimene, kes on kirglik, võitlusvalmis ja alles otsib oma mina. Soov olla keegi, kel on jõudu ja keda austatakse – olgu kasvõi pelgalt arvutimängus – purustab niigi ses eas haprad kaitserefleksid ning paneb inimese tegema ebainimlikke tegusid.

Tea, kas tänapäeva noored viitsivad sedavõrd paksu raamatut kätte võtta, kuid võiks. Võiks ka vanemad, et mõista kaasaja hullust.

Arvutimängud. Võimalus olla võimas. Valitseda. Pääseda siseringi. Selleks pole vaja muud, kui omada osavaid näppe, mis klahvide klõbinal mõõgavõitlusi võidaks, pisut tähelepanu ja mõtlemisvõimet – seega ei midagi erilist.

Kui elus võtab järgmisele levelile jõudmine aega aastaid, siis mängus vaid päevi. Tipp on kohe-kohe paistmas, veel paar sammu ja... Ainult et Erebos on mäng, mida mängitakse vaid üks kord. Kui hukkud, on kõik. Mis eeldab eksimatust. Aga teinekord juhtub äpardusi. Õnneks saabub viimasel hetkel päästeingel – Sõnumitooja – kes palub sul päriselus üht-teist korda saata: viia üks pakk sealt sinna, minna teatud neiuga õhtuks välja, süüdistada klassikaaslast vägistamises... Aga mida kuradit, teeme ära, las hävib kellegi reaalne elu, kuid autasu on ju vägev – kuldne mõõk, hõbedane kiiver ja kaks levelit tipule lähemale.

Loodetavasti on raamat fiktsioon, aga kui ei ole? Või kui veel ei ole? Teinekord tekib tõesti tahtmine hõigata: peatage maailm, ma tahan maha minna!

Niisiis on «Erebos» üks lahe ja tõsine noortekas, mis pakub huvi ka vanemale generatsioonile, et saaks selgust, millises maailmas kasvav põlvkond elab.