FOTO: Raamat

Pilk minevikku võib olla samas ka pilk tulevikupeeglisse. Või vähemalt annab minevik olevikule selgituse. Pole parata, meie suur idanaaber on aegadest olnud tsaaririik ja mitte jumala, vaid rahva tahtest. Kunagi kummardati sealmail tsaar Aleksander III, kes Venemaast Venemaa tegi, nüüd loodetakse, et Vladimir Putin taastab impeeriumi selle täies hiilguses.

Aleksander III käesolev elulugu on kirjutatud pateetiliselt ja uhkusega, aga just nii näevadki venelased oma kunagist tsaari, üht paremat või isegi parimat, kes neil olnud. Küsimus pole niivõrd läbiviidud arvukates reformides, mis muutsid riigi tänapäevasemaks, vaid pigem selles, et Aleksander III venestas Venemaa.

Ei ole me rahul, kui mingi Eesti piirkond räägib võõrast keelt ja elab võõrast elu. Polnud Aleksandergi, sest Venemaa vääramatu osa, Eestimaa kubermang, oli saksastunud. No kuhu see kõlbab, kui ametiasutustes ei räägita vene vaid saksa keelt. Mõistagi lõi tsaar korra majja.

Samaga eemaldus Venemaa Euroopast ja määratles end kui omaette kultuuriruumiks, mis tegelikult on ju õige. Ja kui maailm räägib, et Aleksander III ei jätkanud terroriakti tagajärjel hukkunud isa Aleksander II liberaalset poliitikat, vaid keeras kruvid kinni ja koondas võimu veel enam enda ümber, siis venelased näevad toimunut teistviisi – tsaar võttis lihtsalt ohjad tugevamini pihku ja tegi riigi võimsaks.

Vene rahvale, nagu kinnitas Aleksander III, tuginedes uurimustele, ei sobi liberalism ja tundub, et vahepealne nõukogude aeg pole säärast mõtteviisi muutnud.