Margus Mihkels: lärakas tatti vastu silmi

Margus Mihkels
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Mihkels
Margus Mihkels Foto: Toomas Huik

Sülitamine iseenesest pole mingi patt, eks ole. Väike tatilärakas maas ei tee kellelegi halba, sipelgaski ei upu. Ometi peetakse tatistamist vähemalt Euroopa ja Philadelphia paremates majades sündsusetuks. Seisate, ütleme, bussipeatuses. Ja teie kõrval tammub jalalt jalale närvilise moega nooruk, kes pahvib sigaretti – mille ostmiseks ta vist piisavalt vanagi pole – ja tähistab iga mahvi kopsaka süljelärakaga. No on vastik, eks ole? Eriti jälk, kui tuuleiil suutäie teile vastu vahtimist lennutab. 

Prantsuse satiiriajakiri Charlie Hebdo aga sülgas inimestele otse näkku. Nimme. Otsesihtimisega. Kaalutledes ja eriti kopsakaid klompe suhu kogudes. Tegi seda mõnuga ja järjekindlalt. Seetõttu on mul raske nimetada tapatalguid ajakirja toimetuses rünnakuks sõnavabaduse vastu. Arusaamatult võigas rünnak oli solvatu kättemaks. Kellegi kujutamine debiilse kitsekargajana, kes kannab püksirihma asemel pommivööd, pole ju sõnavabaduse kasutamine, vaid labane solvang. Kuid tuline on haavatu meel ja ettearvamata tema teod.

Prantsusmaa on aastakümneid üsna lahkelt vastu võtnud pagulasi nende rassist, usust või poliitilistest vaadetest hoolimata. Erilisi formaalseid nõudmisi uutele kodanikele ei esitata. Aga ühe käega ulatatud tükk leiba – prantsuse keeles pain, mis inglise keeles tähendab piina –, ei anna õigust palujale teise käega vastu vahtimist lajatada.

Vähe on maailmas sellist, mille üle nalja heita ei saa või ei tohi. Aga mingi austus peab ka ikka olema, nagu on öelnud üks meie aja vähetuntud suuri mõtlejaid. Kui Prantsusmaal on otsustatud võtta oma hoole alla seal paremat põlve lootvad inimesed, tuleb ka nende tõekspidamistega arvestada, mitte nende üle irvitada. Kui palju arvestas Charlie Hebdo toimetus oma n-ö uute kaasmaalaste tundmuste, hinnangute ja tõekspidamistega, tegid sel nädalal selgeks mõrtsukad. Solvumusest sõgedad, kes ei saanud aru, miks nende tõekspidamisi järjepidevalt maha tehakse, miks neid endid koheldakse nagu kõntsa. Vähemalt näib nii praegu teadaoleva põhjal – sama hästi võisid mõrtsukad olla maniakid, kes otsisid ohvreid, mitte ettekäänet.

Meie aja tuntud suur mõtleja Salman Rushdie ütles massimõrva kommenteerides, et usk väärib meie kartmatut lugupidamatust (Daily Maili veebilehte tsiteerides: «religion deserves our fearless disrespect»). Nojah, me võime ju nüüd kõik koos ja korraga hakata tögama või lausa mõnitama katoliiklasi, luterlasi, budiste, nelipühilasi ja hiiekummardajaid, aga kas tegelikult pole mitte nii, et tegelikult on naeruväärsed usujüngri teod, mitte usk? Kui usukuulutaja õhib pommi ja tapab 50 juhuslikku juuresolijat, on see vale, julm ja mõistmatu. Aga usk per se ei puutu siinkohal asjasse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles