Spordiaasta – rahapuudus ja soovimatus vastutada

Foto: Pm

Novembris Eesti Spordi Kongressil esinedes rääkis Eesti Olümpiakomitee asepresident Toomas Tõnise Eesti spordi arengukavast aastani 2030 ning märkis seejuures, et spordirahva hulgas leidub palju neid, kes arengukava sisust kuuldes küsivad: aga kust ja kuidas me saame raha? Tõnise pidas sellist küsimust naeruväärseks ning sarnane suhtumine näib valitsevat Eesti spordi juhtide hulgas ka laiemalt.

Tegelikult on just raha, õigemini selle nappus, see, millest saavad alguse Eesti sporti vaevavad probleemid. Kui lisada veel moraalne kriis, soovimatus vastutada ja mugavustsooni vajumine, kipub Eesti sport 2014. aastal vajuma üsna tumedatesse toonidesse.

Raha on alati vähe: spordisaalide ülalpidamiseks, treeneritele inimväärse palga maksmiseks, laste treeningute eest tasumiseks, noortespordist täiskasvanute klassi üleminekuaja kulutuste katteks, treeninglaagrite korraldamiseks, kvaliteetset tööd tegevate taustajõudude tagamiseks, tiitlivõistluste medalite tootmiseks… Kuid sellise olukorraga ei tohi leppida kui paratamatusega.