Rein Lang

FOTO: Kuvatõmmis

Laenasin pealkirja Itaalia näitekirjanikult Luigi Pirandellolt, kelle samanimeline tükk veel hiljuti oli Linnateatri mängukavas. Pirandello lavaline provokatsioon tegelikkuse ja näilisuse vahekorrast on aga kuidagi kahtlaselt sarnane meie demokraatia praeguse seisundiga.

Digitehnoloogia areng, turumajanduse võidukäik, väärtussüsteemi kohanemine uute oludega – kõik nad mõjutavad moel või teisel Eesti demokraatiat. Olen ikka korrutanud, et tehnoloogia areng ise ei peaks muutma eetilisi väärtusi, vaid uute vidinate kasutajad võiksid pigem kasutada neid aastasadade jooksul kujunenud läänekristliku kultuuriruumi põhitõdede ja väärtuste kiiremaks ja põhjalikumaks omandamiseks. Valetamine, varastamine ja kiusamine ei muutu sellest lubatavamaks, kui seda tehakse nutitelefoni kasutades veebis.

Tõsi näib olevat aga see, et tõde ise muutub. Kui Albert Einstein jõudis järeldusele, et Newtoni sõnastatud absoluutne tõde ei olegi nii absoluutne, ei osanud ta ilmselt arvata, et relatiivseks võidakse tema valemite ettekäändel kuulutada ka rahvusvaheline õigus, vabadus ja isegi 2 + 2 = 4, kui selle tehte teeb mõni sotsiaaldemokraat. Kõik olevat tõlgendamise küsimus. On see tõesti nii, või näib see meile nii?

Näilisus varjutab tegelikkust. Eestlasi on seni õigustatult peetud ratsionaalseks rahvaks. Ütleb ju meie vanasõnagi, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. See talupojakultuurist pärit põhjamaine tarkus ei kipu enam kehtima. Järjest enam näeme, kuidas otsuseid langetakse emotsioonide mõjul. Emotsioonid on paraku valitsusele ja võimule vilets tööriist. Nende kohus oleks lähtuda ratsionaalsetest argumentidest. Isegi siis, kui need, kelle jaoks ratsionaalsed argumendid on emotsionaalselt vastukarva, linnaväljakul kahekümnekraadise pakasega protestiks vanni ronivad.

Kas demokraatia ongi võimu kohustus alluda rahvale, kui selle enamusele midagi näib? See on läänekristliku kultuuriruumi praegune miljoniküsimus. Bütsantsi kultuuriruumis see küsimus pole – seal ütles (ja ütleb praegugi) võim, kuidas asjad on ning preestrite ja alluvate kohus on teha nii, et see näiks kõigile õige ja õiglane. Ka siis, kui on vaja seletada, et Krimm on põline vene ala või 2 + 2 = 5. Demokraatia, mille eest meie 1918–1920 sõdisime ja 1989–1991 laulsime, näeb asju teisiti. Siin on igaühel õigus ise mõelda ning usk ja tema jüngrid ei pruugi olla võimu teenistuses. See demokraatia eeldab, et inimesed teevad endale selgeks, kuidas asjad tegelikult on. Ja see ongi teinud läänekristlikust kultuuriruumist planeedi kõige elamisväärsema ja jõukama osa.

Mis saab aga siis, kui inimene ei viitsi enam mõelda, vaid käitub selle järgi, kes oskuslikumalt tema emotsioonidel mängib? Adolf Hitler tuli Saksamaal võimule seaduslikul teel, kasutades üliefektiivsel moel rahva kollektiivset emotsiooni. Hitleri propagandaministri Goebbelsi lipukiri oli teatavasti: «Vale peab olema nii suur, et see muutuks usutavaks.» Sarnasus nüüdse Venemaaga on ilmne, aga Vene valitseval kamariljal on praegu kasutada ka kommunikatsioonitehnoloogia, mis muudab vale ja näilisuse kättesaadavaks kogu maailmas. Kas see toimib? Venemaal kindlasti osaliselt toimib. Kas kriitilisel määral, on jällegi miljoniküsimus. Kas see toimib mujal? Natuke ikka, aga mitte kriitilisel määral. Arvan, et ka Moskvas teatakse seda ning loodetakse pigem tekitada hirmu ja sellest tulenevaid emotsionaalseid otsuseid, mis võivad ajutiselt näida enamusele põhjendatuna, kuid mis tegelikult ei lahenda midagi. Tants kohaliku riikliku venekeelse telekanali umber on just see, mida idas tahetakse – tülitsetakse asja üle, mis on olemuslikult 21. sajandil mõttetu, kuid mille tegemine või mittetegemine näib osale õige ja teistele vale otsusena.

Mina ei hääletanud kooseluseaduse poolt. Olles ise üks aktiivseid samasooliste kooselu registreerimise võimaldamise pooldajaid. Sest see on näiline seadus. Jah, riigikogus toimus hääletus, mida poolthääletajad on nimetanud sallivushääletuseks. See on osaline, paljuski näiline tõde. Tegelikult ei saanud samasoolised paarid selle hääletusega midagi muud, kui väikese lootuse, et võib-olla ehk järgmine riigikogu koosseis (seega mitte need, kes selles koosseisus rohelist nuppu vajutasid) enne 2016.aaasta 1. jaanuari siiski võtab vastu seaduse, mis neil oma kooselu sisuliselt selliselt määratleda lubab, et nad ei oleks eri soost abielupaaridega võrreldes õiguslikult palju kehvemas olukorras (poleks diskrimineeritud). Petuseadusele antud 40 poolthäält, mis pole isegi riigikogu koosseisu enamus, ei anna põhjust just liigseks optimismiks. Näilisuse musternäide selle saaga juures oli samasooliste paaride diskrimineerimise lõpetamise õilsa tahte varjutamine sulepeast imetud vajadusega anda ka eri soost inimestele võimalus astuda näilisse abiellu. Selle väljamõtlemisega loodeti näida demokraatlik ja loodeti valutumale seaduse menetlemisele. Taheti, et läheks paremini, kuid läks nagu ikka.

Näiliselt arendavad poliitikute laiad hulgad kõik rahvavõimu, demokraatiat. Pole ainsatki tõsiseltvõetavat erakonda, kelle lipukiri poleks rahva tahte parem arvestamine ja vabaduse suurendamine. Selle lipukirja varjus on aga paljudel nagu varrukast tõmmata ettepanekuid isikuvabadusi piiravateks uuteks seadusteks. Näiliselt üldistes huvides, tegelikult üksikjuhtumite küünilise ärakasutamisega omaenese isiku turundamiseks. Suurepärane näide on sotsiaaldemokraatlik valitsuse eelnõu avaliku alkoholitarbimise lauskeelamiseks, mis näiliselt on rahva tahte elluviimine, tegelikult aga korralike ja seaduskuulekate inimeste, keda on enamus, kiusamine ja alandamine. Kusjuures seadus, mida kiirkorras remontima asuti ja millest Kalle Muuli ja Indrek Tarand lugesid välja kohustuse tulla Toompeale viina võtma, ei ole mitte kuidagi seadustanud või isegi kaudselt lubanud avalikus kohas lällamist ega laaberdamist.

Näiliselt oleme kõik Eesti patrioodid ja peame lugu oma rahvast. Kui aga kübarast ilmub taas mingi eelnõu, mis kehtestaks järjekordse ebamõistliku piirangu inimeste vabadusele, põhjendatakse seda oma rahva alavääristamisega. Sageli on tegu lausa rahvusliku diskrimineerimisega, omamoodi varjatud rassismiga, kui luulutatakse, et eestlased ei suutvat erinevalt sakslastest maanteel autoga sõita, rannas õlut juua, paadiga järvel kala püüda või pangast laenu võtta. Marginaalse, sageli asotsiaalse vähemuse käitumismuster omistatakse täiesti süüdimatult oma rahvale tervikuna, peaasi et õhtustesse uudistesse saaks. Poliitikuna või ajakirjanikuna – vahet pole. Alaväärsuskompleks müüb! Prominentne kolleeg Toompealt tunnistas otsesõnu, et kui tema valijad soovivad enda alandamist, teeb ta seda häälte nimel ka siis, kui ta seda õigeks ei pea.

Briti organisatsioon Legatum reastab maailma riike heaolu järgi. Tänavune Legatum Prosperity Index asetab Eesti 142 uuritud maailma riigi hulgas kõrgele, 32. kohale – üle keskmise heaoluga ühiskonnaks. Ehkki selliseid edetabeleid pole vaja just üle tähtsustada, paneb ometigi mõtlema see, et indeks annab Eestile 26. koha riigivalitsemise osas ja 70. koha isikuvabaduste osas. Valimisteemaks kerkib aga hoopis riigireform ja ühendkoori hala õhukesest riigist, mis ei suuda oma kodanikke vabastada ise enda eest otsustamisest. Pidavat vaja olema uusi reegleid ja käitumisjuhiseid, mis meid õigel teel hoiaksid.

Kui USAs saadakse liikluses hakkama kuue liiklusmärgi ja parema käe reegliga, siis Eesti alaarenenud inimestele kehtib liiklusseadus, kus on ühtekokku 281 paragrahvi kaugelt rohkem kui tuhande õigusnormiga. Ja ettepanekuid selle seaduse täiendamiseks tehakse pidevalt, pea alati pärast mõnd traagilist õnnetust. Näiline hoolivus!

Isikuvabaduste tegelikku piiratust saab muidugi õigustada ka mõne isikuvabaduse absolutiseerimisega. Meil on moes ülistada sõnavabadust ning sõimata ja alandada valimatult üksteist sotsiaalvõrgustikes. Rahvusvahelises võrdluses oleme me maailmas absoluutses tipus sõna- ja ajakirjandusvabaduses. Samas aga nigelas positsioonis nii eraisikute kui firmade võimaluses saada tõhusat õiguskaitset. Kahjuks on need asjad teatud määral seotud – karistamatuse tunne kellegi laimamise korral võib olla põhjendatud, sest laimaja vastutus on ebatõenäoline.

Vabadus pole midagi garanteeritud ja igavest. Selle eest tuleb seista – iga päev ja hetk. Lennart Meri hoiatas perestroika ajal, et iga kobrulehe all peidus väike Stalin, kes ootab oma hetke. Nüüdseks on neid kindlasti palju vähemaks jäänud, aga lõplikult kadunud pole nad kuhugi. Naabrimehed pole Leninitki veel maha matnud. Lihtsameelne oleks arvata, et see meid siin Eestis ei puuduta. Neid, kes arvavad, et riigi kaitseks tuleb inimeste vabadust kärpida, on meil küllaga. Just nemad tulevad enne valimisi kobrulehe alt välja ja ilmutavad end preestrite ja inimhingede inseneridena. Paradoksaalsel moel nõrgestab aga just vabaduse piiramine meie kaitsevõimet kõige enam. Sest vabadus on hüve, mille eest inimesed tahavad seista. Kui muidugi lubatakse!

Rein Lang on riigikogu liige (Reformierakond).