Siim Kallas

FOTO: Andrus Peegel

Kas riigikogu valimiste suursoosikuks, õieti juba võitjakski kuulutatud Reformierakond alustas lõpuspurti liiga vara? Või on just paras hetk korraks peatuda, et siis otsustavalt üle finišijoone söösta? Kas saabunud on tahtlik hingetõmbepaus või «haamer», igatahes on mõned asjad erakonnas kehvasti läbi räägitud või siis üldse rääkimata unustatud.

Reformierakonna initsiatiiv on olnud ilmne – juhivahetus, nimekate sõnakate uute nägude lisandumine, oluliste valdkondade (nt julgeolek) oma teemaks haaramine. Liberaalsete väärtuste kaitseks ja edendamiseks loodud erakonna rahvaparteistumises on olnud mõndagi vastuolulist. Korraga ollakse pensionäride ja noorte perede poolel, rahvuslaste ja kosmopoliitide eest, pehmode ja kõvade meeste kaitsel. Igaühele midagi. Kuid ka näiliselt kõige paremini õlitatud poliittehnoloogiline vanker võib ometi uppi lennata, kui selle taga seisvad insenerid liiga enesekindlaks muutuvad.

Lõppev nädal tõstis mängulaua fookusesse taas Siim Kallase, Reformierakonna ühe asutaja ja auesimehe, nii-öelda vana kuninga. Malemängus on kuningas keskne malend. Kuningat ei lööda. Kuningat saab ainult isoleerida ja alistada. Matistada. Kuningas ise ei saa anda tuld, kuid mõnigi kord, näiteks lõppmängus, võib kuningal vastase ründamises olla kaalukas roll.

Kui Kallas kümme aastat tagasi Euroopa Komisjoni volinikuna tööle asus, tõusis erakonna juhiks vahepeal Päikesekuningaks ristitud Andrus Ansip. Noorim troonipärija, praegune valitsusjuht Taavi Rõivas haaras aujärje enesekindlusega, mida on jätkunud praeguseni.

Kuid järjest rohkem on tal tulnud oma käike selgitada ning järjest sagedamini kasutab ta argumendiga koos asesõna «mina». Postimehe eilses usutluses tunnistab Rõivas otsesõnu, et otsustas rahandusministri saatuse autoritaarselt. Nii sarnaneb ta peategelasega Joachim Knauthi satiirilisest lastenäidendist «Kuidas kuningas kuu peale kippus». Kuningas, kes tahtis kuu peale, lasi ehitada kastidest torni ja kui materjalist puudus tekkis, käskis endale ulatada kõige alumise kasti...

Siim Kallas on oma väljaütlemistes olnud järjest kriitilisem erakonna juhtimisotsuste, kuid eeskätt väärtushinnangute suhtes. «Erakonda on viimased 15 aastat juhtinud üks seltskond ja neid on tabanud väga tugev ilmeksimatuse tõbi,» ütleb ta sel nädalal Eesti Päevalehele antud intervjuus. Kallas räägib, et normaalsest parteidistsipliinist on saanud tingimusteta allumine juhtkonna otsustele.

Kuigi oma ootamatut lahkumist kevadistelt valitsusläbirääkimistelt kommenteerides tõrjub ta vandenõuteooriaid, oli Eerik-Niiles Krossi vastuvõtmine erakonda talle vastumeelt. Ta meenutab näiteks seika, et Kross oli 2011. aasta valimistel roheliste kandidaat, nüüd aga on erakonnas, mis peaks olema kapitalistliku turumajanduse lipukandja.

Peaks – nii ütleb Kallas ise. Peaks, aga ei ole enam?

Kallase avalikud esinemised pole lihtsalt jonn. Need näitavad, et ta ei käsitle end emeriitpoliitikuna, vaid vastupidi, tal on ambitsiooni Eesti ühiskonnas mõndagi öelda. Kallase taga on veelgi vana kooli Reformierakonna raskekahurväge, kes võiks ju jääda saavutatut nautima. Kuid ükspuha milliste vahenditega see seltskond nõus ei ole. Ei ole häälte nimel valmis kõigeks, nagu sõnastab tänase Postimehe AKs Rein Lang.

Kuningagambiit on males julge ründav avang, kuid üsna nüanssideni läbi töötatud. See võib tuua kiiret ja peadpööritavat edu, kuid võib kuninga ka kaitsetusse seisu jätta. See viimane läheks kalliks maksma.