Pildil Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Viimasel ajal on palju räägitud Eesti põllumajanduse keerulisest olukorrast. Need raskused oleks ajutised tingimusel, et ettevõtjad ise on aktiivsed ning valitsus rakendaks abimeetmeid kriisi ületamiseks. Kahjuks peame tõdema, et valitsuse tegevusetus, aga ka otseselt toidutootjaid kahjustavad otsused võivad viia kestva kiratsemiseni ja suruda põllumajanduse põlvili.

Maailmaturu arengust tulenev keeruline olukord piimatootmises ja piimakvoodi trahvid, kokkuostuhindade langus, poliitilistest otsustest tulenev turgude kaotus ja seakatku levik võimendavad koosmõjus negatiivset arengut.

Koalitsioonilepinguga otsustas valitsus ohverdada põllumajanduspoliitika. Põllumajandusminister ja endine rahandusminister on väitnud, et põllumajandus ei ole prioriteet, ja seda kinnitavad ka 2015. aasta riigieelarve ning sellega kaasnev maksuseaduste pakett. Ka uus rahandusminister on väitnud, et kriisi mõju Eesti majandusele on marginaalne. Mõõta toidu tootmise tähtsust osakaaluga sisemajanduse kogutoodangut on sama rumal, kui mõõta inimese kehaosade tähtsust kaalu järgi.

Uus valitsus otsustas kohe vähendada põllumajanduse otsetoetusi 70 miljoni euro võrra ja mitte maksta üleminekutoetusi. Seakasvatuse eritoetuse maksmisega ei jätkata. Põllumajanduslike rakendusuuringute rahastamist vähendatakse. Kriisiolukorra erimeetmeid ei kavandata.

Enamgi veel, alates 2015. aastast maksustatakse füüsiliste isikute põllumajandustoetused ja saamata jäänud tulu hüvitamine?! Sellega vähenevad toetused ja hüvitised 20 protsendi võrra ja füüsilised isikud asetatakse äriühingute ja FIEdega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Mahetootjate ja seemnekasvatajate riigilõive tõstetakse märkimisväärselt. Gaasiaktsiis kasvab kolme aasta jooksul ligikaudu 100 protsenti, mis annab kabelimatsu katmikaladel tootjatele. Tegemist on kindlasti selle sajandi põllumajanduse ja maaelu kõige vaenulikuma eelarve ja maksuseaduste paketiga.

Välismajandusministri õhinapõhine, aga seni tulemusteta uute turgude otsimine ei asenda valitsuse finantsmajanduslikke abinõusid. Kui me otsime ise riigisiseseid lahendusi olukorra leevendamiseks, siis oleme ka usutavamad Brüsselis erakorraliste abinõude taotlemisel. Loobudes üleminekutoetuste maksmisest, anname Brüsselile signaali, et meie põllumehed ei vajagi abi. Oleme unustanud vana tõe: kes ise ennast aitab, seda aitavad ka teised. Loota oma murede lahendamisel ainult Brüsseli abile on rehepaplus ja asetab meid veelgi ebavõrdsemasse seisu võrreldes teiste riikide tootjatega, kes võtavad kriisi ületamiseks kasutusele mitmesuguseid riiklikke abinõusid.

Peaministri jutt suurenevatest põllumajandustoetustest on asjatundmatu. Tegelikult 2014. ja 2015. aastal vähenevad paljude tootjate toetused seoses ELi otsetoetuste rahastamisgraafiku, üleminekutoetuste maksmata jätmise ja Eestis suurenenud põllumajandusmaa kasutusega. Kriisist tulenevalt ei ole tootjad abikõlblikud ELi investeeringutoetuste taotlemisel ja neil puuduvad kaasrahastamiseks omavahendid või laenuvõimalused. Valitsuse otsus vähendada otsetoetusi 70 miljoni võrrax ja loobuda üleminekutoetuste maksmisest süvendavad kriisi.

Järgmise aasta riigieelarve on riigikogus ja veel on võimalus vigade paranduseks. Üleminekutoetused ja maaelu arengukava kaasrahastamise suurendamine on minimaalselt vajalikud sammud. Loodan, et riigikogul jätkub talupojatarkust pikaajalise kriisi vältimiseks, mille tagajärgede likvideerimine hiljem oleks oluliselt kulukam.