Anneli Ammas kirjutas 10. novembri Postimehes loo kunagisest Nõukogude ohvitserist Vadimist, kes on täitnud kõik tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks; kelle pereliikmed on Eesti kodanikud, kuid kes ise Eesti kodakondsust ei saa. Tunnen Vadimi isiklikult ja võin kinnitada: ta on tõeline Eesti patrioot ja teinud Eesti heaks sedavõrd, et vääriks kodakondsust ka eriliste teenete eest.
Eriti selle valguses, et eriteenete eest on kodakondsust jagatud ka väga probleemsetele isikutele. Piirang, mille kodakondsuse seaduse paragrahvi 21 lõik 1 punkt 6 sätestab, on ühemõtteline: Eesti kodakondsust ei anta isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud…
1995. aastal, kui kodakondsuse seadus vastu võeti, oli see piirang aktuaalne. Eestis peaaegu ei elanud teisi välisriikide kaadrisõjaväelasi kui NSV Liidu omad. Juulilepingutega 1994 said erusõjaväelased õiguse Eestis elamisloale. Seda humaanset akti kasutas aga Venemaa kohe ära, demobiliseerides Eestis suure osa oma sõjaväelastest, et need saaksid legaalselt siia jääda. Miks Venemaa nii talitas? Võime üksnes oletada. Need ei olnud sugugi ainult vanad mehed. Noorim eruohvitser oli 27-aastane. Kaalutlemisõigust ei riskitud tol ajal ametnikele jätta. Kardeti ebakompetentsust, aga ka korruptsiooniohtu.
Vadim sellesse rühma ei kuulu. Teda ei demobiliseeritud Eestis, vaid ta tuli siia eraisikuna. Kuid piirang kehtis ka tema suhtes. Kui seda sätet ajalises kontekstis vaadata, siis on see ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Need Nõukogude erusõjaväelased, kes veel Eestis elavad, on siin viibinud üle 20 aasta. Enamik neist ei ole «võitleja»-eas. Küll on Eestisse asunud mitmete teiste riikide erusõjaväelasi, ka meie liitlasi. Seadusesäte ei luba ka neile anda Eesti kodakondsust. Seega säte, mis ei võimalda erusõjaväelaste hulgas erandi tegemist, on aja jooksul osutunud ebaõiglaseks. Tänastest tingimustes oleks kaalutlusõiguse sissetoomine hea lahendus. Kodakondsuse seadus on Eestis üks enim muudetud seadusi, enamasti paraku populistlikel eesmärkidel. Aeg oleks seadusemuudatusi teha riigi huve ja julgeolekut silmas pidades.
Praeguses rahutus maailmas näeme, et kodakondsuse kuritarvitamine sõjalistel eesmärkidel pole kadunud paraku kuhugi. Venemaa jagas Gruusias ja Krimmis oma kodakondsust, et oleks õigustatud neile «appi» minna. Islamiriik värbab lääneriikidest tuhandeid võitlejaid. Sisuliselt saavad neist topeltkodanikud, nagu ka Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Krimmi elanikest. Pole välistatud, et ka Eesti kodanikke võitleb nii Iraagis kui Ukrainas. Lahendus, mis võiks seda probleemi leevendada, oleks kodakondsuse lihtsustatud äravõtmine niisugustelt isikutelt.
Eesti kodakondsuse seadus põhimõtteliselt võimaldab isikult, kes on astunud vabariigi valitsuse loata välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse, luure- või julgeolekuteenistusse või relvi valdavasse ja sõjaliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni, Eesti kodakondsuse ära võtta, v.a sünnijärgne kodakondsus (paragrahv 28). Paraku võib selle sätte rakendamine osutuda lähitulevikus märkimisväärselt aktuaalsemaks kui vajadus topeltkodakondsust laiendada.
Kodakondsus on vaieldamatult julgeolekuküsimus. Nii juhul, kui seda ei saa lojaalsed inimesed, kui ka siis, kui avatakse uks «rohelistele mehikestele». Sellest veel kord üleskutse mõelda läbi kõik kodakondsuspoliitika muutmise tagajärjed, enne kui asutakse seadust muutma. Kodakondsuspoliitikas tehtavaid vigu ei saa enamasti tagasi pöörata.