Endine Poola asepeaminister ja keskpanga president, 1990ndate majandusreformide autor Leszek Balcerowicz ei soovita Eestil loobuda ühetaolisest tulumaksust. Põhjamaade majandusedu on tema sõnul tulnud progressiivsest maksusüsteemist hoolimata, mitte aga selle tõttu.
1980ndate lõpus, saanud asepeaministriks Poola pikka aega esimeses mittekommunistlikus, Tadeusz Mazowiecki valitsuses, alustasite majanduses šokiteraapiat.
Me ei kasutanud ise kunagi sõna «šokk», vaid rääkisime «radikaalsest lähenemisest». «Šokk» – see kõlas nagu halb propaganda. Oponendid nimetasid meie tegevust šokiks, et rahvast hirmutada.
Poola toonaseid reforme võib lugeda edukaks, aga veidi hiljem üritas Jegor Gaidari valitsus sama Venemaal ja kukkus läbi.
See ei juhtunud mitte seepärast, et Venemaal kasutatud lähenemine olnuks vale. Nende ees oli lihtsalt rohkem takistusi. Nad tegid õige valiku, ent riiklikud piirangud olid seal tugevamad.
Eestis olid minu meelest reformid veel radikaalsemad kui Poolas. Teil oli algusest peale ühetaoline tulumaks. See oli õige lähenemine. Ma olen majandusõppejõud, tegime oma tudengitega näiteks ühe Eesti ja Sloveenia võrdluse. Eesti alustas palju kehvemast olukorrast, kuid nüüd läheb teil paremini kui Sloveenial, kuna Eesti on teinud märksa rohkem reforme. Sloveenias tekkis tugev kriis, nad on näiteks edasi lükanud erastamist.
Samas, Sloveenia elatustase on mõnevõrra kõrgem kui Eestis.
Selle ainus põhjus on asjaolu, et nad alustasid paremast seisust.
Kust leidsite omal ajal julguse algatada Poolas radikaalseid uuendusi, mida praktikas polnud varem keegi proovinud?
Juba noore majandusteadlasena olin ma reformidest huvitatud. Meil oli 1970ndail väike mitteformaalne rühm noori teadlasi, kellega püüdsime pakkuda välja turumajanduslikke reforme sotsialismi raames. Midagi Jugoslaavia mudeli sarnast, ent veidi radikaalsemalt. Võimud ei olnud sellest huvitatud, küll aga võttis 1980ndail Solidaarsus need põhimõtted üle.
Kui Poolas kehtestati 1981. aastal sõjaseisukord, ei hoolinud me enam poliitilisest realismist, vaid hakkasime töötama selliste sügavamate probleemide kallal nagu erastamine, majanduse liberaliseerimine. Me küll ei uskunud toona, et sellest võiks meie eluajal kasu olla, aga tuli välja, et ikkagi on. Nii et mingit pimedat julgust polnud – kõik toimus eelneva töö põhjal.
Siiski, praktikas ei olnud siis sotsialismist kapitalismile üleminekut sellisena katsetatud?
Endises nõukogude blokis olime meie ajaloolistel põhjustel esimesed, kes said endale peaaegu demokraatliku valitsuse, ning ka esimesed, kes algatasid radikaalseid reforme. Väljaspool Euroopat võib küll nimetada Hiinat 1970ndate lõpus. Hiina ei muutnud oma poliitilist süsteemi, küll aga majandussüsteemi. Ja tulemused olid võrreldes maoismiga väga head. Omal moel on Hiina lakanud olemast kommunistlik, sest kommunism eeldab tootmisvahendite kuulumist riigile. Hiina lakkas olemast kommunistlik, jäädes ebademokraatlikuks.
Kindlasti on aga parem, kui kapitalism töötab üheskoos demokraatliku süsteemiga. Enamikul juhtudel on see efektiivsem.
Poolal läks sedavõrd hästi, et isegi 2008.–2009. aasta kriisist jäite suhteliselt puutumata?
Selle peamine põhjus oli lihtne. Poola oli vältinud laenubuumi, seega õnnestus ka langust vältida. Balti riikides oli suur laenubuum, millele järgnes sööst alla. Laenubuumi ei olnud ka näiteks Saksamaal või Rootsis.
Harilikult kannatavad laenubuumi küüsi sattunud riigid hiljem selle tagajärgede all. Meil õnnestus seda vältida, kuna meie keskpanga rahapoliitika oli üpriski piirav ja rakendasime laenuturu ohjeldamiseks ka teatud erimeetmeid. Eestis oli see keeruline, sest teil oli eurol põhinev valuutakomitee ning võimalus teha oma rahapoliitikat oli praktiliselt null.
Pakun veel ühe seletuse: Eesti kui väike ja avatud majandus on äärmiselt sõltuv naabrite juures toimuvast, samas kui Poola palju suurema maana sai arvestada mahuka siseturuga, mis tegi olukorra stabiilsemaks.
Jah, see oli teine põhjus. Ma leian, et väikeriigi puhul on majanduse avatus vajalik ning positiivne, ent aeg-ajalt tähendab see välistest põhjustest tingitud šokke. See on osa elust.
Kui Eestis kehtestati ühetaoline tulumaks, siis teie majandusreformid Poolas seda ei hõlmanud. Ehkki nagu ma aru saan, olete sellise süsteemi toetaja. Miks Poola ühetaolist maksu ei kehtestanud?
Esimeses paketis, 1989 me seda ei rakendanud. Võimalik, et meil ei olnud selle kohta lihtsalt piisavalt head infot. Kui olin 1998. aastal taas asepeaminister, üritasin seda rakendada, ent see peatati presidendi vetoga. Tänaseks on meil peaaegu ühetaoline süsteem kasutusel.
Eestis on avalikkuses palju juttu, et ühetaoline maksustamine on vananenud ega vasta enam tänapäeva vajadustele, nüüd tuleks üle minna progressiivsemale maksustamisele. Ka sellest, et madalalt sissetulekult, näiteks kuni 500 euroni kuus, ei tuleks üldse tulumaksu võtta.
Inimesed ei ole vaesed mitte sellepärast, et neid maksustatakse ühetaoliselt, vaid sellepärast, et neil näiteks puudub töö. Ma arvan, et ühetaoline maksusüsteem on töötanud endistes sotsialistlikes maades hästi ja poleks vaja otsida valelahendusi.
Kindlasti ei õnnestu maksude tõstmise abil lahendada vaesuse probleemi. Vaesuse vähendamiseks tuleb tegeleda selle põhjustega. Harilikult on üks peamisi põhjusi pikaajaline töötus. Seega on tarvis tegeleda selle juurtega, nagu madal haridustase jne. Neid probleeme ei saa lahendada maksusüsteemi ärarikkumisega.
Eestis vaadatakse jälle sageli Põhjamaade poole, kus maksusüsteem on progressiivne ning tegu on väga jõukate ja edukate riikidega.
Nad on edukad hoolimata astmelisest maksusüsteemist, mitte selle tõttu. Tuleb teha vahet, mis on probleem ja mis on lahendus. Näiteks Rootsi on üpris edukas oma haridussüsteemi korraldamisel ning see annab võimaluse ka paremaks majandusarenguks.
Kas pikalt kestnud euroala võlakriis on nüüd möödas või näeme lähemal ajal veel riike, kes lähevad Brüsselist abi küsima?
Väiksemates riikides, Balti riikides probleemi ei ole, näiteks Eestis on rahandusdistsipliin päris hea. Itaalias ja Prantsusmaal on probleeme, mis üha kasvavad. Ma ei usu, et suurte riikide jaoks on olemas ühtset, «Euroopa» lahendust. On olemas Prantsusmaa lahendused Prantsusmaa probleemidele ja Itaalia lahendused Itaalia probleemidele. Missugused need on, seda saame näha.
Itaalias ja Prantsusmaal on väga paindumatu tööturg, neil tuleb läbi elada kohanemine. Seda on juba teinud eestlased, lätlased. Isegi hispaanlased on oma tööturgu märksa paindlikumaks muutnud. Euroalasse kuuludes ei ole võimalik probleeme lahendada valuuta devalveerimisega, seega tuleb kõne alla sisemine devalvatsioon – palgad kas vähenevad või vähemalt nende kasvutempo aeglustub.
Arvate, et neis riikides leidub poliitikuid, kes on valmis rahvale ütlema: nüüd tuleb vaesemalt elada?
Ilma reformideta jäävad nad kindlasti vaesemaks. Loomulikult on iga riigi poliitikute ülesanne pakkuda välja konkreetsed lahendused.
Poolas ei näi olevat erilist entusiasmi, et lähemal ajal euroga liituda. Miks?
Meil on teistsugune rahasüsteem, kui oli Eestil ja teistel Balti riikidel. Teil oli euroga seotud valuutakomitee. Seega, euro kasutuselevõtmine oli üksnes väike ning ka loogiline samm edasi. Meile on see märksa suurem samm.
Teine asi on see, et Poola zlott on olnud päris hea raha. Kõigi nende õudusjuttude juures euroala kohta pole üllatav, et enamik Poola elanikke pole valmis loobuma rahvusvaluutast ja ühinema euroga. Ma arvan ka, et see ei tekita Poola jaoks suuri majandusprobleeme, kui me ei ürita minna euroalasse niipea kui võimalik.
Ühisrahal on oma positiivsed küljed, nagu kulude vähenemine jne. Aga ma olen korduvalt öelnud, et euro on hea neile, kes ise on head, aga halb nende jaoks, kes on halvad. Kui teil on paindlik majandus, paindlik tööturg, korras avaliku sektori rahandus jne, siis tõuseb eurost ka kasu. Kui aga – nagu näiteks Kreeka puhul – tööturg on paindumatu ning eelarvedefitsiit üha kasvab, siis tuleb mingil hetkel selle eest lõivu maksta.
Lääs on kehtestatud Venemaale sanktsioonid. Kas need töötavad? Mis Vene majandusest saab?
Isegi veel enne Venemaa agressiooni Ukraina vastu seisis Venemaa silmitsi stagnatsiooniga. Vene majandus on nõrk kolmel põhjusel. Esiteks, struktuurne mahajäämus. Sõltuvus energiakandjate ekspordist on äärmiselt suur. Umbes 70 protsenti ekspordist moodustavad nafta ja gaas. Teiseks, Venemaa finantssektor on väga õrn ja läänest sõltuv.
Kolmandaks on Venemaa majandus üha tugevamalt politiseerunud. Seda kahel viisil: üha kasvav varjamatu riiklik omandivorm. Näiteks erafirma Jukos likvideeriti ja tema varemetel tegutseb riiklik Rosneft Putinile lähedase Igor Setšini juhtimisel. Kuid samuti on politiseerunud erasektor – ma nimetaksin seda «ajutiseks eraomandiks», iial ei või teada, kui kauaks see eraomandisse jääb.
Väga tugevasti mõjutab Venemaad nafta ja gaasi langev hind. Lääs otsib võimalust vähendada oma sõltuvust Vene gaasist ning Venemaa on pööranud pilgud Hiina poole – aga see ei ole nii lihtne. See võtab aega ning võib tähendada, et Venemaa hakkab rohkem sõltuma Hiinast.
Mis on Kesk- ja Ida-Euroopa suurim majanduslik väljakutse?
Lääne-Euroopaga võrreldes kiirema majanduskasvu jätkamine. Järelejõudmine. Selleks on kõigis riikides tarvis reforme jätkata, sealhulgas Poolas. See on meile põhiline rahvuslik eesmärk – ühtlustada elatustase Lääne-Euroopa omaga.
Seeläbi vähendame ka väljarännet. Iga riigi [poliitiline] positsioon sõltub majanduse dünaamikast. Ukrainat arvesse võttes on meil tarvis teha kaitsekulutusi, raha selleks on võimalik saada üksnes majanduskasvust. Seega on kasv absoluutselt vajalik.
Leszek Balcerowicz (67)
• Poola majandusteadlane, Varssavi Majanduskooli professor
• Poola asepeaminister 1989–1991, 1997–2000
• Poola keskpanga president 2001–2007