Karl Marx kirjeldas «Saksa ideoloogias» (1845) tööjaotust kommunismi ajal: ühiskond võimaldab «teha üht asja täna ja teist homme, käia hommikul jahil, peale lõunat kalal, õhtul karja kasvatada [ja] pärast õhtusööki kriitik olla». Keit Pentus-Rosimannuse määramine välisministrikandidaadiks osutab, et Marxi visioon on Eesti valitsuses täitumas. Seal valitseb portfellikommunism. Julgete meeste kommunism, arvestades asjade seisu Venemaal.
Vägisi jääb mulje, et nagu teised kommunismid, saabus meie oma enne eeltingimuste täitumist. Reformierakond on Pentus-Rosimannuse välisministriks saamiseks selgelt rohkem valmis kui Eesti riik. Veel reedel vajas Eesti riik kogenud välisministrit: Urmas Paet põhjendas jäämist väitega, et olukord Euroopas ja selle piiridel on sedavõrd pingeline. Kolmapäevaks võis ministriks saada välispoliitiline null – poliitik, kel puuduvad tuvastatavad vaated Venemaale, Ukraina sõjale, ELi ja USA rollile, Eesti välispoliitika väljakutsetele ning demonstreeritavad teadmised neist teemadest.
Paeti «lükka teine sisse»-liikumine oli osa parteilisest hämarast ringmängust. Aga tema välisministrina tehtud analüüs kehtib. Riik vajab ohtlikus väliskriisis kogenud välisministrit. See analüüs kehtib, kui eeldame, et riiki suunab institutsiooniline järjepidevus kompetentsi pidi, mitte tagatoamahhinatsioonid tont teab mis isiklikke hierarhiaid pidi. Sama kehtib ka välimiselt. Pentus-Rosimannusega võitis parteiline mainekujundus riigi reputatsiooni ees.
Uuel välisministrikandidaadil on üks tugev poolt-argument: ta on naine. Aga sellest ei piisa. Camilla Parker-Bowles ei pääsenud kuningliku pärilusliini osaks isegi pärast abiellumist prints Charlesiga. Nii Parker-Bowles kui Pentus-Rosimannus on kindlasti tublid naised. Üks neist võiks kunagi ehk olla tubli peaministergi. Aga üks ontlik riik peab ontlik ka välja paistma. Iga poliitik ei sobi igale ministritoolile – vastasel juhul milleks üldse valdkondade ministriportfellid? Seni kuni meil on välisminister, tuleb ametiks veenvalt kvalifitseeruda. Sellised on reeglid.
Eile neid reegleid rikuti. Mati Raidmagi on igas mõistlikus välisministritiitli pärilusliinis Pentus-Rosimannusest eespool. Nagu suur hulk parteiväliseid inimesi. Ja see väiksem arv reformierakondlasi, kelle olevat diskvalifitseerinud asjaolu, et asendusliikmena pääsenuks riigikokku Silver Meikar. Kus on siin partei ja riigi huvide tasakaal? Sealsamas, kus ta oli 2012. aastal. Muuhulgas rehabiliteeritakse nii taas Kristen Michali liin ja Reformierakonna «ämmakultuur» – mingil põhjusel on selle erakonna metsa poole vaatamise poolmütoloogilise sümboli positsioonil alati naine.
Muidugi ei tule maailmalõppu. Riik elab Pentus-Rosimannuse üle. Lõviosa välispoliitikast teeb nagu varemgi peaministri büroo ja riigikantselei. Sai Catherine Ashton hakkama ELi diplomaatia juhina Lõuna-Ameerika banaanitüli lahendamise pealt, saab Pentus-Rosimannus parlamendi sõprusgruppide pagasiga. Ja kasseerib erinevates ELi jms formaatides sisse need eetritunnid, mis REs tema arvele on kogunenud. Passivasse – ka parteilisse – jääb samas ilmselt tugevaim ametkondlik «vastubriif» (ehk ametnike poolavalik skepsis) alates Kristiina Ojulandi aegadest. Kompetentsiprobleem on händikäpiks ka asjatundjate seas ja meediakajastuses.
Õnneks ei tule Pentus-Rosimannusel püüda kollegiaalselt lävida Carl Bildti või Radek Sikorskiga. Lävida tuleb tal siiski kahe mehe siinse akolüüdi president Toomas Hendrik Ilvesega. Võiksime loota, et Ilvese käsi ei tõuse uut välisministrit ametisse kinnitama, aga karta on, et kui ei tõuse, siis tõstetakse.