Jätkuv otsustamatus ja ilmsete tõsiasjade eiramine, ehkki lähtealus edasiliikumiseks on olemas. Selle kibedavõitu tuttavliku tõdemusega võiks kokku võtta riigikontrolör Alar Karise värske aastaaruande. Dokument pakub tänavu vähe uut, rõhudes kesksete järelduste osas juba varasemates riigikontrolli aastaaruannetes esitatud seiskohtadele.

Aruanne näitab, et riigi raamatupidamine on üldiselt korras ning riigi rahanduses oleme nii iseendale seatud eesmärkide osas kui ka Euroopa Liidu kontekstis viisakas seisus. «Kolme peamise näitaja järgi, millega Euroopas riigi rahanduse olukorda hinnatakse (tulude ja kulude vahekord, riigivõlg ja reservid), eristub Eesti selgelt võlakriisis vaevlevast Euroopast,» seisab aruandes. See mõistagi rõõmustab, kuid sellest ei piisa, et saada Euroopa mõistes jõukaks ühiskonnaks, nendib riigikontrolör.

Siinkohal ei saa üle ega ümber, et olulised, ka riigikontrolli aastaaruandes loetletud reformid – nagu paljuräägitud riigi-, omavalitsus-, haridusreform, sotsiaalsüsteemi kestlikkus, põlevkivienergeetika küsimused jne – nõuavad otsuste langetamiseks poliitilist tahet. Eesti on parlamentaarne riik. See tähendab, et kui riigikontrolör räägib seisakuajast, viskab ta kivi tahes-tahtmata esindusdemokraatia kapsaaeda. Riigikogu näo määrab aga valija tahe.

Tegelikult pole Eesti siinkohal mingi erand – pea kogu Vana Maailm on silmitsi sarnaste probleemidega (rahvastiku vananemine, linnastumine jne). Järskude kaasamist eiravate muudatuste taga varitsevad oma tähetundi populism ja äärmuslus. Rahvaesindajaiks pürgijad peavad rohkem ja lähemalt kui kunagi varem valijatega suhtlema, selgitamaks muutuste vajadust, et saaksime ka edaspidi tunda end turvaliselt – seda nii majanduslikus kui ka julgeolekulises mõttes.

Valimiste-eelsel ajal on Eesti sisepoliitikas näha põhimõttelisi arenguid. Suurtes riigikogus esindatud erakondades on toimunud või toimumas nähtavad liikumised. Järjest enam jõuab erakondade ladvikusse, riigi tasemel otsustajate hulka, noorema põlvkonna poliitikuid, neid, kes on tegijaks kasvanud iseseisvas Eestis. Poliitikasse on tulnud (ja loodetavasti tuleb veel) rohkesti uusi nimesid. Eestis on loodud kaks uut erakonda, mis on seadnud sihiks riigikokku jõuda. Areneb kodanikuühiskond ja aktiivsed inimesed otsivad võimalusi kaasa rääkida ning neile tullakse ka vastu – olgu näiteks kohalike omavalitsuste kaasavad eelarved.

Need märgid pole kindlasti juhuslikud. Mingi osa selles on kindlasti ka üldises tajus, et muutused lähenemistes ja mõtteviisis, millest kõneleb riigikontrolör (nagu ka arvamusliidrid, vaatlejad, mõttekojad), on ka nii-öelda ühiskondlik tellimus. See annab lootust ka riigikontrolöri aastaaruandes soovitud selgest mõistusest kantud julgeteks otsusteks.