Eerik-Niiles Kross: ajame eestivene asja

Eerik-Niiles Kross. Foto: Peeter Langovits

Kas eestlased on valmis pidama omadeks neid, kel on Eesti pass, eesti haridus, eestimaine identiteet, ent kes on vere poolest venelased, küsib Eerik-Niiles Kross (IRL).

Suvisel arvamusfestivalil arutasime pikalt n-ö vene küsimuse üle Eestis. Paneeli teemaks oli, mida teha venelastega, või hoopis eestlastega. Arutelu oli, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda, «kastist väljas». Mulle teatava üllatusena jõudsid panelistid koos publikuga üsna üksmeelsele seisukohale, et Eesti, täpsemalt nii eestlased kui eestivenelased, on jõudunud teatava psühholoogilise lävepakuni. Nimelt vastastikuste hoiakute ümberhindamise küsimuses.

Kui vahetult taasiseseisvumise järel oli eestlaste valdav hoiak (ja ma luban endale siin nii banaalset üldistust kui poliitiliselt ehk ebakorrektset ausust) eestivenelaste suhtes täielikus kaitsepositsioonis, siis nüüdseks on see hoiak muutumas.

1990ndate alguses oli nii Eesti riigi kui eestlaste esmane rahvuslik, lausa eksistentsiaalne eesmärk kindlustada Eesti liikumine läände, tagada Eesti kaitse, eriti läbi kuulumise NATOsse ja Euroopa Liitu, ning luua keskkond Nõukogude okupatsiooni ajal otsesesse ohtu sattunud eesti keele ja kultuuri arenguks. Valdava osa eestivenelaste hoiak oli pigem posttraumaatiline: kui eestlaste seisukohalt oli lõpuks ometi taastatud normaalsus, siis enamiku eestivenelaste jaoks oli normaalsena tundunud olukord kokku varisenud.

Eestlased olid lõpuks ometi koju jõudnud ja eestivenelased olid vastu tahtmist võõrsile sattunud. Eestivenelaste sõjaeelne, enamasti kultuuriidentiteetne, enamlusevastane vaimsus oli okupatsiooniga hävitatud ja paljus asendunud impeeriumi peremeesrahva mentaliteediga. See ei ole süüdistus, aga see ei ole ka liialdus.

Moskva on pideva sekkumisega eestivenelaste keele- ja kodakondsusõiguste küsimustes seda hoiakut üritanud aastaid elus hoida ja intensiivistada. Eesti riigil ei olnud vähemalt iseseisvuse esimesel aastakümnel ei aega ega oskust eestivenelastega eriti tegeleda. Eestlaste suhtumine eestivenelastesse oli 90ndatel lühidalt selline: õppige keel ära ja hakake eestlasteks, kui ei taha, siis tõmmake minema.

Selle suhtumise taga hiilis hirm: venelastena olete te meile ohtlikud. Eesti riigi poliitika seda suhtumist tegelikult ei toetanud, sest eestivenelaste eestlasteks aitamise ehk keeleõppe, kogukondliku ja eriti poliitilise kaasamisega ei tegeldud. Vaatamata juttudele integratsioonist. Pigem loodi olukord, kus olulised riiklikud küsimused, nii demokraatlikud reformid kui eriti läände integreerumise otsused, sai kiiresti ilma venelasteta ära teha. Eestivenelaste seisukohalt tundus see küllap vägivaldne, kuid ütlen otse, muudmoodi me ilmselt NATOsse ja Euroopa Liitu poleks jõudnud. Kui näiteks Savisaar koos eestivenelastega oleks 90ndatel Laari asemel valitsuse teinud, istuksime praegu Moldova ja Gruusia olukorras.

Eesti on praeguseks oma esmased eksistentsiaalsed eesmärgid saavutanud. Me oleme läänes tagasi, ja oluliselt kindlamalt kui enne sõda. Eesti riik on kaitstud nii hästi, kui see praeguses julgeolekupoliitilises reaalsuses võimalik on.

Mul ei ole järgneva väite kohta uurimisandmeid, ent laialdasest suhtlusest paljude inimestega väidan, et eelnevaga seoses on muutunud ka eestlaste suhtumine eestivenelastesse. Praegu ei taju me eestivenelasi enam otsese ohuna. Praegu on eestlase alateadlik küsimus eestivenelasele pigem: kui sõda tuleb, kelle poolel te siis sõdite? Või: kas te sõdite ikka meie poolel? Ja tekkinud on usk, et suurem osa eestivenelastest ei tahagi Venemaaga liituda.

Aga mis kõige olulisem, praegu ei arva valdav osa eestlasi, et eestivenelased peaksid muutuma eestlasteks. Pigem ollakse valmis, tingimusel, et põhimõtteline riiklik lojaalsus ja põhiseadusliku korra austamine on tagatud, aktsepteerima eestivenelasi eestivenelastena.

See on suur muutus. Oluliselt on muutunud ka suhtumine keeleküsimusse. Praegu on eesti keele mitte oskamine probleem eestivenelastele, mis muide kiiresti kahaneb. Eestlased on hoopis hakanud mõistma, et eesti keele oskus iseenesest ei taga kogukondlikku kuuluvust.

Hiljuti kaitsti Tallinna Ülikoolis doktoritöö, mis uuris eestivenelaste identiteedilist integratsiooni, maakeeli küsimust, kuidas edeneb eestivenelaste enda Eesti ühiskonna osana määratlemine. Järeldused olid õpetlikud.

Esiteks, eesti keele oskus ei ole eestivenelastel Eestimaaga seotuse tunnetamise ja kuuluvustundega otseselt seotud. Loomulikult see aitab, aga asjaolu, et keegi oskab eesti keelt, ei anna talle iseenesest eestimaist identiteeti. Eestivenelaste põhiline takistus ennast Eesti ühiskonna osana määratlemisel asub mujal. Ja see on seotud sellesama eestlaste hoiakuga, mis oli 20 aastat tagasi valdav: hakake eestlasteks või minge rongi peale.

Eestivenelane ei taha hakata etnilises mõttes eestlaseks, ja miks ta peaks, kui ta on venelane. Ta tahab tunda, et võib olla venelane ja samas oma. Teiseks, tõestust leidis, et eestivenelaste kuuluvustunde takistuseks on kaks põhilist asjaolu: nn integratsioonipoliitikaid tajutakse assimileerumissurvena, tajutakse endiselt, et eestivenelasi survestatakse eestistuma.

Teiseks tajutakse, et enamus ehk eestlased suhtuvad eestivenelastesse tõrjuvalt, suhetes eestlastega tajutakse, et eestlased ei soosi erinevusi, vaid eeldavad samastumist. Tulemuseks on nn reaktiivne identiteet, mis väljendub enese distantseerimises Eestist ja samastumist Venemaaga.

Praegu on selline reaktiivne identiteet tavateadvuses paratamatult seotud Venemaa avaliku kuvandiga ja seda kultuurilist identiteeti on raske eristada poliitilisest identiteedist. Hiljuti osalesin ühel rahvusvahelisel julgeolekupoliitika ümarlaual, kus Vene demokraatliku opositsiooni tuntud esindaja pea pisarsilmil pöördus lääne demokraatide poole palvega mitte segi ajada Putini režiimi ja Venemaa venelasi. Ütlesin talle, et eks kõigepealt on see ikka Vene demokraatide ülesanne seda vahetegemist usutavana hoida. Ent meie ülesanne Eestis, nii eestlaste kui eestivenelaste oma, on kinnistada see vahetegemine siin.

Eestivenelased on olnud Venemaa viimase aja agressiivsuse suhtes üsna vaoshoitud. Seda ei ole avalikult kiidetud, seda ei ole avalikult eriti ka laidetud. Vägisi jääb mulje, et oodatakse eestlaste reaktsioone. Loomulikult leidub nähtavaid radikaale, kes lehvitavad Georgi linte ja ennustavad uut impeeriumi. Ent enamik eestivenelasi tahaks seda teemat üldse mitte käsitleda. Ja ma ei ole kindel, kas me peaksime neid sellele käsitlusele sundima.

Soovime me või mitte, Moskva poliitika on muuhulgas suunatud lootusele, et eestlased reageerivad aktiviseerunud vene imperiaalsusele eestivenelaste eemaletõukamisega. Ma usun, et aeg on anda ka siin Moskvale õppetund.

Ma ei taha üldse rääkida arutlusel olevatest kodakondsusseaduse eelnõudest ega isegi riikliku integratsiooni- ja hariduspoliitika muudatustest. Need küsimused on olulised, aga mõneti sekundaarsed. Kuigi mõistagi toetan nende poliitikate avatud arutelu.

Ma usun, et praegune Vene kodakondsete arvu kiirem suurenemine Eesti kodanikega võrreldes on osa eelnimetatud reaktiivse identiteedi tekkest. Selline tendents on kindlasti ohtlik. Selle vastu ei aita seadusemuudatused, vähemasti mitte ainult. Küsimus, nagu uuringud näitavad, on sügavamal.

Küsimus on tegelikult, nagu Yoko Alender hiljuti kirjutas, kas eestlased on juba valmis eestivenelased omaks tunnistama. Kas eestlased on valmis tunnistama Moskva-meelseks üksnes neid, kes seda tõepoolest on, mitte Eesti vene kogukonda tervikuna. Eestlaste küsimus eestivenelastele, et kelle poolel need sõdivad, on mõistetav, aga see muutub ebavajalikuks varsti pärast seda, kui eestlased lubavad, et vähemasti nemad sõdivad vajadusel nii eestlaste kui eestivenelaste kaitseks. Praegu on eestivenelased meie ja Moskva vahel üsna nigelas olukorras. Kui tahame oma ühiskonda, ka oma kaitsevõimet tugevdada, peame kaitsma tervet ühiskonda.

Moskva massiivse propaganda vastu ei aita Vene telekanalite kinnikeeramine ja vastupropagandas jääme kasvõi rahapuudusel igal juhul alla. Selle vastu aitab aga eestivenelaste tunne, et nad on osa Eesti ühiskonnast, venelased, aga omad. See tunne ei teki neil ilma samasuguse tundeta eestlaste hulgas.

Lauri Mälksoo tegi mõne aasta eest ettepaneku võtta omaks nn põhiseaduspatriotism. Selline riikliku lojaalsuse dimensioon on muide ka praegu tuntavalt olemas, väga paljud eestivenelased on välismaal oma Eesti passi üle uhked. Ent ma pole kindel, kas sellest piisab.

Eesti identiteet on endiselt äärmiselt keele- ja etnosekeskne. Kui su vanavanavanemad ei olnud eestikeelsed talupojad, siis sa pole ikka õige eestlane. Psühholoogiline tõrge, millest me ilmselt peame üle saama, on «eestlase» mõiste vabastamine verevangist. Teeme esimesi samme baltisakslaste tajumisel omadena. Võib-olla piisab mõiste «eestimaalane» kasutuselevõtust (kuigi sel on vähemasti minu jaoks Interrinde-aegne negatiivne varjund). Ka baltisakslased määratlesid end kuni ärkamisajani esmalt eestimaalastena. Muide, kui eestisakslased hakkasid eestlastega paralleelselt looma esimesi rahvuslikke ühinguid, olid paljud selle vastu, kuna leidsid, et nad on ju «Estländerid», mitte mingid sakslased.

Lühidalt: kas eestlased on valmis pidama omaks neid, kel on Eesti pass, eesti haridus, eestimaine identiteet, ent kes on vere poolest venelased? Kas me oleme valmis pidama eestivenelasi osaks eestlastest?

Ma tean, et see mõte vajab mõtlemist ja harjumist. Aga ma tajun, et Eesti ühiskond hakkab selleks valmis olema. Nii eestlaste kui venelaste poolel.