Hardo Pajula: barbarite relikt

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Ühel ilusal suvepäeval saabus New Yorgi sadamasse Hiina sõjalaevade eskaader. Samal ajal lähenes maa poolt konvoi Ühendriikide armee veoautodega. Kõige tugevamate turvameetmete saatel laaditi Fort Knoxist kohale toodud USA kullakangid laevadele ja toimetati need siis Shanghaisse Hiina keskpanga ülimoodsatesse varakambritesse.

Säärase rabava pildi maalib oma 2010. aastal ilmunud raamatus «Valuutasõjad» Ameerika investeerimispankur James Rickards. Episood ise on muidugi väljamõeldud, millelgi sellisel poleks Ühendriikide avalikkus lihtsalt lasknud sündida. Ent selles ongi autori iva; isegi Bretton Woodsi reeglistiku korral – ehtsast kullastandardist rääkimata – poleks USA kaubanduspuudujäägil lastud kukkuda riigi rahandussüsteemi ohustavale tasemele.

1950. aastal kuulus USA valitsusele üle 20 000 tonni kulda. Kui president Nixon 1971. aastal dollari kullaks vahetatavuse lõpetas, oli Onu Sami kullavaru kroonilise kaubandusdefitsiidi tõttu kahanenud 9000 tonnini. Suurem osa laiaks löödud kullast kolis nende kahe aastakümne jooksul Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsuste varamutesse.

Möödunud aastal oli USA bilateraalne puudujääk kaubavahetuses Hiinaga kõigi aegade suurim, ulatudes 320 miljardi dollarini. Kui hiinlased oleksid sellest ühe kolmandikugi kullas sisse nõudnud, oleks jänkidel tulnud välja käia umbes 2 100 tonni kollast metalli – s.o ligikaudu veerand valitsuse varudest. Hiinlased on aga viimase kümnendi vältel enda kätte kuhjanud vaid Ühendriikide paberveksleid või nende elektroonilisi ekvivalente ja seetõttu on nende valitsuse kullareserv USA omast endiselt ligi kaheksa korda väiksem. Nii on Hiina määratu ekspordiedu jäänud ameeriklaste trükitud paberile. «Ilma kullastandardi või mõne muu analoogilise pidurdusmehhanismita tuhisesid Hiina ja USA ääretus paberimeres kompassi ja kaardi abita kolmandasse üleilmsesse valuutasõtta,» võtab Rickards kokku loo moraali.

Rickardsil on kahtlemata õigus, kui ta ütleb, et kullastandardi või Bretton Woodsi süsteemi mõne teisendi korral oleks Washington reageerinud ammu enne, kui hiinlaste laevastik New Yorgi alla jõudis. Seda Nixon ju 1971. aastal õigupoolest tegigi, ainult et kulutuste ja sellest tingitud rahatrükkimise piiramise asemel eelistas president tema käsi siduvast pidurdusmehhanismist loobuda.

120 aastat tagasi ütles Tennessee suurkaupmees John T. Goss USA senatile tunnistusi andes: «Kuld on relikt barbarismist ning kõik tsiviliseeritud riigid peaksid sellest maksevahendina lahti ütlema.» Gossi, Keynesi ja Krugmani arvates oleme viimase sajandi jooksul seega muutunud oluliselt rafineeritumaks. Laias laastus on kogu majandusteadus üks progressiajastu mõjukamatest võsudest, mida viimasel 60 aastal on veelgi võimendanud enesega rahulolev parteiülene sotsiaaldemokraatlik konsensus.

See üha enam soovmõtlemisse eksiv väga mõjukas elukäsitlus esindab aga siiski vaid ühte vaadet inimloomusele ja sellega ühildatavatele mängureeglitele. Me ei saa ümber tõsiasjast, et inimlooma instinktid, tungid ja abstraheerimisvõime on kujunenud eoonide vältel, udupeente finantsinstrumentide eluiga mõõdetakse aga aastates. Seetõttu haarab meie sisebarbar keerulistel aegadel ikka ja jälle kulla järele. USA valitsuse taas ülekaalukalt suurim kullavaru on selle väite kõnekas kinnitus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles