Andrus Ansip volinikukandidaadina Euroopa Parlamendis.

FOTO: Evelyn Kaldoja

Juba tuleval nädalal Euroopa Komisjoni asepresidendiks suunduv Andrus Ansip soovitab endast vabanevat europarlamendi kohta Urmas Paetile. See, kes on rahvalt tugevama mandaadi saanud, peaks koha vastu võtma, ütles Ansip üleeile Strasbourgis intervjuus Evelyn Kaldojale.

Asute juba 1. novembril tööle Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresidendina. Teie karjäär europarlamendis jäi sama lühikeseks kui teistel töödel katseaeg. Mida te selle jooksul õppisite?

Esimesel korral oli suhteliselt ehmatav kogu asjade korraldus: kuidas fraktsioonide vahel jaotatakse kõneaega vastavalt suurusele ja kuidas fraktsioonide sees seda edasi jaotatakse. Ka nende üheminutiliste kõnedega, mida meil on aeg-ajalt televiisoris näidatud, pole nii, et lähed, küsid ja saad, vaid see, kes on korra sõna saanud, võib järgmist korda oodata kuude kaupa. Kui meil riigikogus on sul sõnasoov, siis vajutad nuppu ja reeglina sa sõna saad. Siin tundus kuidagi kaugena see asi.

Juba teisel plenaaristungil oli asi selge ja mingil ajal vist olin sõnavõttude arvult kogu Euroopa Parlamendis kuuendal kohal. Selles osas ma elasin kiiresti sisse.

Aga tõeline sisseelamine võtab ilmselt aega. Nüüd, kui ma olen läbinud kuulamise volinikukandidaadina, tean seda küll kindlalt väita, et paljud europarlamendi liikmed on mingil kitsal erialal Euroopa parimate ekspertide hulgas. Selleks et Euroopa tasemel kaasa rääkida, on spetsialiseerumine hädavajalik.

Väga paljud vanad olijad on tõesti head eksperdid, need, kes sisuliselt ELi õigusruumi kujundavad. Uutelt saadikutelt ei saa seda veel loota. Nemad seisavad valiku ees, kas võtta mingi kitsas eriala, millele spetsialiseeruda, või siis põhimõtteliselt on võimalik ka üldse mitte midagi valida, ja paljud elavad ka nii ära.

Nii sõnavõttude jaotamisel kui ka volinikukohtade jagamise puhul on mainitud, et palju sõltub poliitilisest grupist. Kas teie pole tabanud end kadedusega mõtlemast, et miks te küll ei kuulu europarlamendi suurimasse, Euroopa Rahvaerakonna fraktsiooni nagu Valdis Dombrovskis?

Oi ei! See ei ole nii, nagu lihtsustatult ette kujutatakse, et suured võtavad omad asjad ja ülejääk jääb pisematele. Kui on koalitsioon, siis kohad jaotatakse proportsionaalselt.

Sel ajal, kui ma olin Eestis peaminister, oli meil reegel, et väiksemale partnerile andsime rohkem ministrikohti, kui häälte proportsioon parlamendis oleks seda ette näinud. Kui sa annad arvult väiksemale partnerile rohkem kohti, kui proportsioon ette näeb, on kellelgi teisel suhteliselt võimatu paremat pakkumist teha. Sellised koalitsioonid on püsivamad, mida ka viimase üheksa aasta praktika on näidanud.

Kas rahvaerakond ja sotsid arvestavad liberaalide ALDE fraktsiooniga? Neil on ju teietagi enamus. Olen kuulnud väidet, et kui ALDE-le ei sobi, siis mingu istugu sinna Briti konservatiivide ja reformistide euro­skeptikute kõrvale.

See nii ei ole! Võib päris kindlalt öelda, et ega EPP-l ja sotsidel ikkagi hääli koos ei ole, sest Euroopa Parlamendi fraktsioonid ei ole nii ühtsed nagu riigikogus. Alati leidub mingi fraktsiooni sees riigiti selliseid saadikuid või ka saadikurühmi, kes ei jaga üldist seisukohta ja kes ei hääleta koos fraktsiooniga.

Europarlamendis ainult kahel fraktsioonil ikka praktilises elus enamust pole. Häälte jalutama minek on märksa suurem kui rahvusparlamentides. See on ka täiesti mõistetav, sest europarlamendis on erakondlik spekter märksa laiem kui Eestis, fraktsioonide arv on samas täiesti võrreldav meie omaga.

Volinike valimise süsteem tähendab, et te peate ühtaegu valmistuma nii oma n-ö tööintervjuuks parlamendikuulamise näol kui samal ajal juba mõtlema, mida hakkate uuel kohal tegema ja kes on teie kabinetis.

Ma olen sellele juba mõelnud!

Kas te sellepärast, et tegite korraga mitut volinikuametiga seotud asja ja lisaks olite ka agar eurosaadik, jäitegi haigeks?

Ei, viirus nüüd küll ei küsi, millega ma parasjagu tegelen. Minuga seda tavaliselt ei juhtu, aga nüüd kõige ebasobivamal ajal… Sain mingi viiruse külge ja see jäi pikaks ajaks püsima.

Siis käisin kuu aega tagasi siinsamas Strasbourgis europarlamendi arsti juures. Seal öeldi, et vasakul pool kopsus on midagi, mis seal ei peaks olema, anti antibiootikume. Pärast seda, kui mul oli nädal aega olnud 39 kraadi palavik, võtsid antibiootikumid järgmiseks hommikuks juba palaviku maha.

Mõtlesin, et nüüd on kõik möödas, aga siis hakkasid tulema köha ja nohu, ja heade inimeste mahitusel läksin ikkagi Tartu Ülikooli kliinikumi. Seal tehti röntgenipilt, vereproov ja kuulati ning öeldi, et ei ole ainult vasakus pooles – mõlemas pooles on kopsupõletik.

Nüüdseks on kõik möödas. Hea, et niigi läks.

Kuidas tagasite, et teiega ei läheks nagu läbikukutatud Sloveenia kandidaadi Alenka Bratušekiga?

Ma arvan, et mul oli mitmeid eeliseid, mida Bratušekil polnud. Esiteks seesama töö siin parlamendis ja parlamendi toimimise tundmine. Ma kohtusin 28 korral erinevate parlamendifraktsioonide ja komiteede esindajatega. Kohtusin inimestega, kellel king kusagilt pigistab või süda millegipärast valutab. Kohtumistelt sain väga palju sellist, mida hiljem kuulamistel kasutada.

Bratušek oli ka väga lühikest aeg­a peaminister, mina olin üheksa aastat. Olen osalenud erinevatel debattidel, kaitsnud Euroopa Ülemkogus peaministrina konkreetseid seisukohti, teemad on mul läbi töötatud ja elatud. Seetõttu võisin juba enne, kui oma portfelli teadsin, öelda, et olen mitmetel teemadel päris hästi ette valmistatud.

Tänu sellele, et Eesti riigi kuvand on väga hea – sealhulgas digivaldkonnas –, oli suhtumine minusse ülimalt sõbralik ja positiivne. Bratušeki puhul seda väita ei saa.

Juba häälestus oli lihtsalt paha?

Jah, eelhäälestus oli… See on siin küllalt tavaline, et riigisisesed vastaserakonnad üritavad kompromiteerida oma riigi kandidaati. Ka tema puhul saadeti Youtube’i videoid ja kirju ning paraku oli kommunikatsioon Sloveenia poolt olematu. Väidetega ei tegeletud. Eks see kõik andis tunda.

Aga praegune uus Sloveenia volinik Violeta Bulc on väga värvikas ja tugev isiksus. Arvan, et Sloveenia on saanud endale hea voliniku. See on ju alles algus, aga mõnes mõttes võib ikkagi öelda, et lõpp hea, kõik hea. See, et uus komisjon saab tööle asuda 1. novembrist, on juba iseenesest märgilise tähendusega. Eelmine komisjon sai tööle asuda vist kunagi 10. veebruari paiku. See näitab Junckeri tiimi tugevust: nemad said hakkama.

Kui palju vaevab teid küsimus, milline teie parteikaaslane täidab teie kabineti europarlamendis?

See ei ole minu otsustada ja valida. Järgmisena on valikuvõimalus Urmas Paetil. Mina hindan kõrgelt Euroopa Parlamenti ja arvan, et see, kes on rahvalt tugevama mandaadi saanud, peaks koha vastu võtma.

Just rääkisin, et siin inimesed spetsialiseeruvad. Need, kes on oma valdkonna Euroopa parimate ekspertide hulgas, on väga hinnatud inimesed. Ma usun, et Urmas Paetist võiks ka üks selline spetsialist saada.

Eestis kipuvad inimesed arvama, et Euroopa Parlamenti lähevad inimesed, kellest me varsti enam midagi ei kuule. See ei pruugi nii olla. Ma näen, kui aktiivselt teeb tööd Tunne Kelam. Kaja Kallas on väga aktiivselt sisse elanud, nagu ka Marju Lauristin.

Ei taha kedagi nimetamata jätta, aga… Mõne inimese poliitilised vaated mulle ei sobi, aga ma tunnustan seda, millise pühendumusega inimesed tööd teevad.

Teie kuulamise ajal kõlas kriitika, et ise saate digitaalse ühisturu asepresidendiks, aga ei kasuta sotsiaalmeediat. Kuidas teil siis nüüd Twitteriga lood on?

No ma olin isegi mingil hetkel Belgia kõige populaarsema konto omanik! See oli siis, kui me korraldasime online-küsimuste-vastuste-tunni Twitteris. Minu meelest tegime tunni aja jooksul üle saja tviiti – see on päris hea tempo.

Kõige olulisem on ilmselt kehakeel. Märk sellest, et uus komisjon või ka digitaalse siseturu asepresident on avatud. See on hulga olulisem. Aga ma küll ei arva, et aktiivsus sotsiaalmeedias võiks kuidagi korreleeruda digitaalsete lahenduste juurutamisega või digitaalse riigi või ELi digitaalse arhitektuuri kujundamisega. Need on ikka kaks ise asja.

Ma ei tea, kui aktiivne on näiteks Maret Maripuu sotsiaalmeedias. Tema on üks ministritest, kes on pidanud ühe digitaalse lahenduse juurutamise ebakõlade pärast isegi tagasi astuma, ning praegu ilmselt ei leidu Eestis kedagi, kes ütleks, et e-retsepti poleks Eestis vaja olnud.

Kõik on uhked e-retsepti üle. Kõik tahavad olla e-retsepti ristiisad, aga eks ta sündis ikkagi Maret Maripuu juhtimisel. Meie e-retsept on ka Euroopas edulugu ning keegi ei usu, et kogu see lahendus läks maksma alla miljoni euro.

Inimesed aeg-ajalt samastavad aktiivsust sotsiaalmeedias digitaalsete lahenduste väljatöötamise võimekusega, aga need ei ole tegelikult omavahel üldse seoses.

Kui sotsiaalmeedias olla, siis muuks tööks jääb ilmselt ka vähem aega.

Poliitik peab olema aktiivne. Eestis ma ei tundnud vajadust sotsiaalmeedias kaasalöömiseks, sest olin ajakirjandusele üksjagu kättesaadav.

Kui sa oled iga päev pressikonverentsil või infotunnis või arupärimistele vastamas ning ajakirjanikele mobiililt kättesaadav, siis ega väga palju hinge peale ei jää, mida kindlasti tahaks sotsiaalmeedia kaudu edastada.

Aga Euroopa Komisjonis tuleb kasutada sotsiaalmeediat, et edastada oma sõnumeid. Mastaap on ikka märksa ulatuslikum ja seda, et sa suudad Euroopa tasemel kõikidele ajakirjanike kõnedele vastata, ei pea ilmselt keegi võimalikuks.

Esimesed Twitteri-kogemused on meeldivad. See tund aega küsimusi-vastuseid tekitas Belgias elavamat vastukaja kui Eestis. Põhilised tviitijad olid Belgia inimesed, aga neid oli ka mujalt. Eestist üsna vähe, aga näiteks Ühendkuningriigist, Saksamaalt ja arvukalt Belgiast.