Juhtkiri: ainult eeskuju loeb

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tänane Postimees toob lugejate ette ühe kurva sündmuse tagajärjed: mees, kes peksis oma lapseootel elukaaslast, jõudis kohtu ette ja süüdimõistmise korral ootab teda kolmeaastane vanglakaristus. See on aga vaid üks juhtum tuhandete sarnaste seas.

Mullu algatas politsei 2781 lähisuhete vägivallaga seotud menetlust. Teisisõnu tähendab see, et iga päev kannatab seitse inimest vägivalda nende käe läbi, keda nad kõige enam usaldama peaksid. Aga see ei ole kaugeltki kogu pilt. Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai hinnangul on avalikuks tulnud koduvägivalla juhtumid vaid väike osa toimuvast ning tegelikke ohvreid on vähemalt kümme korda rohkem.

Kui uskuda statistikat, kasvab perevägivalla juhtumite arv Eestis aasta-aastalt. Ehkki iga selline tegu on hukkamõistu vääriv, on kasvu üle mingis mõttes põhjust rõõmustada: see, mis kasvab, on peamiselt statistiline number, mis tähendab seda, et aina enam inimesi julgeb teada anda, mis koduseinte vahel toimub.

Seda tendentsi, et järjest enam naisi, mehi ja lapsi saab aru, et peresisesest vägivallast ei saa vaikida, tuleb toetada ja tunnustada. Vägivalla ohver ei ole see, kes peaks tundma piinlikkust, see on alati vägivalla toimepanija. Vägivald ei ole kunagi ohvri süü, sest vägivalda ei õigusta mitte miski. Iga perevägivalla juhtumi avalikuks tegija teeb sellega teene kõigile teistele võimalikele ohvritele, sest mida enam sellised juhtumid avalikkuse ette tulevad, seda enam väheneb võimalus, et jõu kasutaja saab end tunda karistamatuna. Aastatetagune arusaam, et perekonnas toimuv on vaid perekonna enda asi, on õnneks hakanud muutuma.

Eriti oluline on aeglaselt toimuma hakanud muutus tuleviku kontekstis. Kevadel justiitsministeeriumis tutvustatud laste hälbiva käitumise uuring näitas, et nii perevägivalla ohvriks langemine kui ka selle pealtnägemine on lastele oluline riskifaktor. Kui laps näeb peresisest konflikti pealt, on tal ka endal suurem risk muututa vägivallatseja sarnaseks, hakata ise teiste kallal vägivalda kasutama. See omakorda tähendab, et vägivaldne käitumine levib ka kooli, tänavale ja küberruumi, mis omakorda annab koduvägivallale uue ja veel hirmutavama näo.

Mõned aastad tagasi hakkas Youtube’is levima Austraalia lastekaitseorganisatsiooni klipp, milles näidati, kuidas lapsed matkivad täiskasvanute käitumist.

«Lapsed näevad, lapsed teevad» nime kandnud sotsiaalreklaami kõige valusam lõik puudutas koduvägivalda: mees lööb naist, ja siis teeb sama ka eelteismeline poeg. Kui me tahame, et meie lapsed kasvaksid üles oskusega lahendada konflikte teisiti kui vägivallaga, ei piisa sõnadest, kui tegevus näitab muud. Ainus, mis aitab, on omaenda eeskuju.

Esimene samm on arusaamine, et vägivald on vale, et vägivald ei ole sallitav ei ühiskondlikult ega seaduslikult. Seetõttu tuleb toetada iga naist, meest ja last, kes koduseinte vahel toimuva vägivalla avalikkuse ette toob. Veel kord: rääkimine pole häbiasi. Löömine on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles