Marju Raju: naised poliitkasse ja juhtideks, kuid tüdrukud peavad oskama eelkõige süüa teha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Soolise võrdõiguslikkuseni on mõnes eluvaldkonnas ees pikem tee kui teises, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüütik Marju Raju Soolõime uudiskirjas.

Septembri keskel tutvustas sotsiaalministeerium järjekordse soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemusi, mille andmete kogumine toimus 2013. aastal (Faktum & Ariko), põhjaliku analüüsi koostasid Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi (RASI) teadlased. Monitooringul on kaks väljundit, mõlemaid saab alla laadida sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt. Keda huvitavad eelkõige arvulised tulemused, võiks vaadata uuringuraportit. Tulemuste tõlgendused kaasaegsete sotsioloogiliste ja soouurimuslike teooriate võtmes leiab toimetiste sarjas ilmunud artiklite kogumikust. Uuringu kohta saab väga üldiselt kokkuvõtteks öelda, et soolise võrdõiguslikkuseni on mõnes eluvaldkonnas ees pikem tee kui teises.

Pilk ajalukku

Avalikku arvamust soolise võrdõiguslikkuse küsimustes on Eestis uuritud juba kümme aastat. Esimene soolise võrdõiguslikkuse monitooring viidi läbi 2003. aastal. Lisaks on uuringud toimunud ka 2005. ja 2009. aastal. Metodoloogilisest seisukohast on ministeeriumile aeg - ajalt ette heidetud seda, et ankeedis on tehtud muudatusi ning seetõttu ei saa iga küsimuse osas esitada korrektset aegrida, kuid silmas tuleb pidada, et iga monitooringu laine on olnud «oma aja laps».

2003. aastal enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga puudusid võrdlusnäitajad teiste riikidega ning esimese monitooringu eesmärgiks oli olukorra kaardistamine ning soolist võrdõiguslikkust puudutavate indikaatorite väljatöötamine. 2005. aastal täiendati ankeeti ning rõhuasetus liikus rohkem soolist võrdõiguslikkust puudutavatele hoiakutele. 2009. aastal tuli lisada küsimusi käimasoleva majanduskriisi mõjude kohta, mis puudutas naiste ja meeste elusid erineval moel. 2013. aastal sisaldas ankeet esimest korda küsimusi suhtumise kohta LGBT inimestesse.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu küsimused saab laias laastus jagada kaheks: inimese eraelu puudutavad valdkonnad nagu laste kasvatamine, koduste majapidamistööde tegemine ja suhtumine perevägivalda; ning avaliku sfääri teemad, mis hõlmavad töökorraldust ning töö - ja eraelu ühitamist puuduvaid küsimusi, aga ka poliitika ja juhtimisega seotud küsimusi. Selles mõttes ei ole soolise võrdõiguslikkuse monitooring tüüpiline arvamusuuring, kuna seal on lisaks hinnangutele alati küsitud küsimusi ka reaalse käitumise kohta kodus ja tööl. See annab huvitava võimaluse võrrelda vastajate teoreetilisi seisukohti tema elukorralduse ja käitumisega ning sütitab psühholoogia valdkonnast tuttavat diskussiooni teemal, kas hoiaku muutus toob kaasa muutumise käitumises või hoopis vastupidi, kas teatud viisil käitumine muudab mingi aja jooksul ka suhtumist.

Naised ootavad rohkem naisi poliitikasse

Üheks suurimaks positiivseks muutuseks võrreldes eelmise, 2009. aasta monitooringu tulemustega oli naiste toetuse kasv oma suguõdede osalusele poliitikas. Märkimisväärselt suurem osa naisi kui kunagi varem soovib näha rohkem naisi kõikidel poliitikatasanditel – kohalikes omavalitsustes, riigikogus, valituses ning europarlamendis. Selline hoiaku muutus võib olla põhjustatud sellest, et Eestis on viimastel aastatel esile kerkinud mitmeid uusi ja end julgelt väljendavaid naispoliitikuid. Väljapaistvate naiste osalemist tipp-poliitikas peeti ka kõige paremaks vahendiks naiste poliitilise osaluse suurendamiseks.

Järgmisena mainiti nn triibulisi nimekirju, millle on ajakirjanduses tähelepanu juhitud ja mida parteid on viimasel ajal ka mõnevõrra rakendanud. Monitooringu tulemused näitavad, et seda on rahva hulgas ka tähele pandud. Samuti ei kohutaks monito oringu andmetel lausa veerandit Eesti el anikke ka kvootide kasutamine naiste suurema poliitilise osaluse saavutamiseks , mis on positiivselt üllatav, sest kvooditemaatika on avalikes aruteludes saanud pigem negatiivset kajastust.

Tööelus on hoiakud muutumas

Võrreldes 2009. aastaga näitavad tulemused, et kõige enam on positiivseid muutusi hoiakute tasandil näha tööelu valdkonnas. Kuigi sooline palgalõhe ei ole Eestis vähenenud, on kindlasti tõusnud inimeste teadlikkus sellest teemast ning 92 protsenti vastajatest ütleb, et sama töö eest naistele madalama palga maksmine ei ole aktsepteeritav.

Tugevnenud on ka hoiakud, mille kohaselt suudavad mehed tööturul hakkama saada hooldamisega seotud ametikohtadel ning naised omakorda tehnikaga ümberkäimist nõudvates ametites. Viimasest võiks aimata valmisolekut Eesti tööturu segregatsiooni vähenemiseks, mis hetkel paljusid struktuurseid probleeme (sh soolist palgalõhet) alal hoiab. Kindlasti on positiivsetes arengutes oma osa ka ühiskondlikel aruteludel palgalõhe teemal, kust hakkab kaduma bioloogilise paratamatuse paradigma ning selle asemele on üha rohkem tulnud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete omaksvõtt.

Erasfääri keerulisem sekkuda

Paraku on visad muutuma hoiakud, mis puudutavad laste kasvatamist. On kummastav vaadata tulemusi, mille kohaselt oodatakse naisi rohkem poliitikasse ning tõusnud on toetus naisjuhtidele ka üldiselt, kuid samas rõhutatakse tüdrukute kasvatamisel endiselt eelkõige koristamise, söögitegemise ja enese eest hoolitsemise oskuste arendamist. Uuringu tulemused näitavad, et naiste kanda on endiselt valdav osa kodustest majapidamistöödest , 27 protsendi naiste sõnul on nende peal liiga suur osa kodutöödest, meestest tunnetab seda vaid 10 protsenti.

Väga erinev on seejuures tehtavate kodutööde iseloom. Kui naised vastutavad peredes valdavalt igapäevaste aeganõudvate rutiinsete tegevuste eest (pesu pesemine, nõudepesemine, koristamine, söögitegemine ja toidupoes käimine), siis meeste vastutusaladeks on harva ettetulevad ning pigem teenustena sisse ostetavad tööd nagu remont ja auto sõidukorras hoidmisega seonduv.

Kui tööelu valdkonda on riigil rohkem võimalusi sekkuda, siis koduseinte vahel toimuva muutmiseks seaduste tasemel palju teha ei saa. Siin peavad muudatused algama iga inimese enda hoiakute ja käitumise muutumisest.

Üks positiivne muutus «koduseinte vahel» on siiski ka juba välja tuua: kui 2009. aastal arvas 63 protsenti vastajatest, et vägivaldse peretüli lõpetamiseks peavad pealtnägijad või - kuuljad sekkuma, siis nüüd arvab nii juba 75 protsenti. Tõenäoliselt nii suur hulk inimesi siiski reaalselt pealtkuuldud või - nähtud peretülidesse küll ei sekku, kuid hoiaku tasandil on näha valmisolekut oma käitumist muutma hakata.

Kuidas Eesti ühiskond edaspidi muutub, kas käitumine ees ja hoiak taga või vastupidi või samal ajal mõlemat moodi, saame näha juba järgmistest monitooringutest. Järgmine soolise võrdõiguslikkuse monitooring viiakse läbi 2016. aastal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles