Juhtkiri: tähtis julgeolek või mugavuspoliitika?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Riigikogu arutas eile olulise tähtsusega riiklikku küsimust «Muutunud julgeolekuolukord Euroopas». Parlamendi väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni, välisminister Urmas Paeti ja kaitseminister Sven Mikseri ettekanded kirjeldasid kokkuvõttes üsna mitmekülgselt kontinendi julgeolekupoliitilist hetkeseisu ning Eesti olukorda selles kontekstis. Fookuses oli Venemaa agressiivne poliitika, kuid äramärkimist leidsid teisedki teemad islamiäärmuslusest Ebola viiruse levikuni.

Meile on julgeolekuvaldkonnas põletavaim mõistagi meie idanaabri tegevust puudutav ning siinkohal tuleks vaadata just Euroopa Liidu positsiooni. Euroopa julgeolekustrateegia pärineb 2003. aastast, nagu Mihkelson eilses arutelus tabavalt esile tõi. See näitab ühelt poolt, millises mugavustsoonis ühendus on olnud ning teisalt ühtse välis- ja julgeolekupoliitika pehmelt öeldes nõrka seisu. Kuigi välisminister Paet möönis, et «Ukraina kriis on muutnud Euroopat ühtsemaks ja seeläbi tugevamaks», oleks uute ühtsete aluspõhimõtete ning kindlama ja resoluutsema tegutsemise alusteni jõuda hädavajalik.

«Euroopa ei saa vaikida, kui otse meie vahetus naabruses rikutakse rahvusvahelist õigust,» kirjutas Euroo­pa Komisjoni president in spe Jean-Claud­e Juncker 21. mail Postimehes ilmunud artiklis, milles rõhutas muu hulgas, et nimelt Ukraina kriis on näidanud, kui väga vajab euroliit ühtset välispoliitilist häält ning paraku sedagi, kui pikk tee selleni praegu veel minna on. Seejuures on kahtlemata vajalik ka Eesti panus ning see võiks senisest sagedamini väljenduda mitte ELi vanade liikmesriikide pehmetele kokkulepetele takkakiitmises, vaid kasvõi selles, et asju nimetataks nende õigete nimedega. Näiteks agressorit agressoriks, nagu märkis eilses arutelus vabaerakondlane Andres Herkel.

Toompeal kõlas eile mitmeid täpseid mõtteid ja rõhuasetusi, kuid meepotis oli ka annus tõrva. Nimelt läks 73 liikmega alustanud riigikogu suur saal järk-järgult aina tühjemaks. Nii on paraku olnud mõnel varasemalgi korral, kui parlamendis on arutatud olulise tähtsusega riiklikke küsimusi. Sel viisil talitades on erakonnad püüdnud jätta muljet, et «olulise tähtsuse» silt on riputatud külge populaarsele teemale, mis võimaldab kellelgi poliitilisi loorbereid lõigata.

On ütlemata kahetsusväärne, kui samasugune suhtumine laieneb julgeolekuvaldkonnale. Saalist puudunud võivad ju väita, et nad jälgisid veebi ülekannet, tegeledes samas kuskil kabinetis mõne muu vajaliku asjaga. Kuid näidates avalikkusele pilti hõredast saalist, luuakse mulje, et ka Eestit rahuldab Euroopa enesega rahuloleva mugavustsooni jätkumine, või näidatakse tahtmatult, justkui võiks mõni asi olla Eesti turvalisusest olulisem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles