Sergei Metlev.

FOTO: Peeter Langovits

Selle asemel et pidevalt rünnata eestikeelset õpet vene koolides, tasuks mõelda pigem sellele, kuidas tuua keelekümblus igasse vene põhikooli, kirjutab üliõpilane Sergei Metlev.

Raske on nõustuda Juhan Kivirähki (PM, 30.09) väitega, et riik unustas eelnevatel aastatel taktitunde, surudes vene kolidele kiiresti peale eestikeelse õppe. Eesti kogemus vene kooliga on aastaid unine ja teovõimetu hoiak.

Vene kooli tõhus reform peab olema hariduspoliitiline prioriteet, kuna see kätkeb endas riikliku tähtsusega küsimusi, alates majandusedust ja lõpetades kodurahuga. Kuigi juba 1993. aastal pandi seadusega paika, et üleminek peab toimuma, alustati reaalse üleminekuga alles 2007. aastal. Me lihtsalt ei suutnud vajalikke samme astuda. Samal ajal õpetajate riigikeele valdamise probleem säilis (keeleinspektsiooni andmetel ei osanud 2011. aastal ca 70 protsenti keelt nõutud tasemel), venekeelsed õpilased sattusid tööjõuturul raskustesse vähese keeleoskuse ja kesiste sotsiaalsete sidemete tõttu. Vene kooli sisekliima muutus aina pingelisemaks, kuna kool ei suutnud ühiskonnamuutustega kaasas käia.

2007. aastal hakati esimesi ainei­d, nagu ühiskonnaõpetus ja eesti kirjandus, järk-järgult viima üle eesti keelele. Kava oli paika pandud ja koolid alustasid liikumist 60-protsendilise eestikeelse õppe suunas. Mõnes progressiivses koolis toimus see kiiresti, teistes aga aeglasemalt, kuna oli raske leida õpetajaid või kooli juhtkond ei võtnud muutusi tõsiselt. Omaette takistuseks oli õpilaste keeletase, mis kõigub kooliti.

Neid probleeme me teame. Aga enne kui draamat lavastada, tasuks teadvustada saavutusi. Riik maksis lisaainete eesti keelele üleviimise eest suuri toetusi ning korraldas, ja minu teada siiamaani korraldab, keelekursuseid ja täienduskoolitusi, kuhu vene koolide õpetajad on alati oodatud. Suurenes märgatavalt eesti emakeelega õpetajate arv venekeelsetes koolides.

Oluline osa vene koolidest ja lasteaedadest on võtnud kasutusele keelekümbluse programmi, mis tagab häid tulemusi aine- ja keeleõppes. Meetod töötab meie riigis alates 2000. aastast ja on koolidele vabatahtlik. Keelekümblus eeldab motiveeritud õpetajaid ja õpilasi ning väga head koostööd lapsevanematega. Varase keelekümbluse klassides toimub esimese pooleteise aasta jooksul õppetöö ainult eesti keeles, 2. klassi teisest poolaastast lisandub vene keel kui emakeel ja 4. klassist õpetatakse osa aineid vene keeles.

Keelekümblusega tegeleva sihtasutuse Innove statistikast selgub, et programmiga on liitunud 45 lasteaeda ja 35 kooli, osaleb üle 6000 õpilase ja rohkem kui 1000 õpetajat. 2012. aastal lõpetas gümnaasiumi esimene lend varase keelekümblusprogrammi õpilasi. Neist tervelt 25 protsenti lõpetas kooli kuld- või hõbemedaliga. Ka Narvas on koole, kus keelekümblus toimib suurepäraselt. Olen ise kuulnud Narva Vanalinna riigikooli keelekümblus­õpilaste ilusat eesti keelt. Järeldus: õppimine eesti keeles ei tähenda aineteadmiste halvenemist. Statistika seda samuti ei kinnita.

Seetõttu ei ole õige öelda, et pandi fakti ette ja ei pakutud toetavaid tegevusi. Üleminek on olnud väga veniv ja mitmetahuline, mis ühelt poolt kahandas motivatsiooni, teiselt hoidis ära šoki. Ei ole korrektne väita, et eestikeelset õpet tajutakse alati assimilatsioonina. Juhan Kivirähk tõi välja viieteistkümne kooli valitsusele esitatud taotlused venekeelse õppe säilitamiseks kui märgi tõsisest protestist. Ei ole saladus, et keskerakondlik võim Tallinnas ja Narvas lükkas teema oma 2013. aasta valimisvankri ette ja survestas koole taotlusi esitama. Sellest kirjutas kaitsepolitsei oma aastaraamatus. Mõnede taotlejakoolide arengukavades on must valgel kirjas, et nad tahavad liikuda 60-protsendilise eestikeelse õppe poole.

Kritiseerimist väärib mitte muutuste radikaalsus, vaid pigem kõikuv poliitiline tahe ja vähene prioriteetsus, mis viis olukorrani, kus eestikeelse õppe tase on ebaühtlane ja ühiskonnas ringleb tohutul hulgal kuulujutte ja väärarusaamu (üks neist on see, et riik soovib hävitada vene keelt Eestis).

Miks haridusministeerium ei ole pööranud tähelepanu vajadusele koostada venekeelse kooli arengukava? Vene koolil on spetsiifilised probleemid ja vajadused, millele arengukava võiks lahendusi pakkuda. Tore, et haridusminister Jevgeni Ossinovski pani kokku komisjon, mis tuli ammu ja ette teada olnud järeldusele, et kvaliteet kõigub ja tase on ebaühtlane. Ka eelmised ministrid panid kokku komisjone. Poliitiliste sõnumitena töötab see hästi. Tõhusat tegevusplaani on aga selle alusel pea võimatu koostada.

Õpilaste kultuuri ja emakeele säilitamiseks võiks mõelda konkreetsetele sammudele, nagu rahvuskultuuride komponendi tugevdamine õppekavas. Õpilased võiksid rohkem õppida oma kultuuri ja kirjandust valikainete raames. Samuti oleks mõistlik taastada vene keele kui emakeele lõpueksam gümnaasiumides, kus õpe on 40 protsendi ulatuses venekeelne. Lõimumisprobleemid nagu inforuum, keelebarjäär, julgeolek on otseselt seotud kooliharidusega. Kui meil puuduks segregeeritud koolisüsteem, ei oleks venekeelne kanal ERRis nii aktuaalne.

Keeleülemineku negatiivsete külgede rõhutamise asemel tuletagem ikka meelde, milleks seda kõike vaja on.

Et venekeelsed noored saaksid omandada koos eestlastega hea kõrghariduse ja leida hea töökoha. Et oleks mõistmine ja ühine soov Eestit hoida. Et meie riigi eri kultuuritaustaga noortel oleksid võrdsed võimalused ühiskonda panustada. Eesti riigil on kohustus seda kõike tagada. Kui seda ei juhtu, siis toimub venekeelse vähemuse marginaliseerumine, mis bumerangina lööb lõimumise pihta ja kahjustab kogu ühiskonda.

Küsimus ei tohiks seisneda selles, kuidas endise olukorra juurde naasta või kuidas iga hinna eest pinget mitte tekitada. Rohkem kui pool sajandit tagasi loodud segregeeritud kahekeelset koolisüsteemi ei olegi võimalik muuta ilma pingeteta. Mõelgem pigem sellele, kuidas tuua keelekümblus igasse vene põhikookooli, kuidas suurendada informeeritust, süsteemselt aidata hädas olevaid koole ja säilitada õppetöös kultuuriline mitmekesisus.