Vaba, tugev, loov ja jõukas Eesti on jätkuvalt meie eesmärk, kuid see eesmärk kasvab, muutub ja areneb, kirjutab ekspeaminister Juhan Parts (IRL). Maailmas on praegu suurte muutuste ajad.
Juhan Parts: me pole veel kohale jõudnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Neivelt ütles paari nädala eest, et viimased aastad oleksid Eestit juhtinud nagu raamatupidajad. Peaksin olema solvunud, kuid mõistan, millele ta osutas. Noor riik nagu Eesti ei saa liikuda pikki vahemaid automaatpiloodil. Ei saa kõrvale astuda ebamugavate küsimuste eest. Ei saa vastata neile küsimustele udujuttude ning poliittehnoloogiaga.
Alates Siim Kallase valitsusest on kinnistunud tava, et Eesti elu liigub nelja-aastaste hüpetega, mille pikkuse ja hoo määrab ära valimiste võitjate poolt paari nädala jooksul läbi räägitav koalitsioonileping. See on arusaadav praktika ja mitte sugugi üksnes Eestile omane. Koalitsioonilepingute nõrkuseks on, et nad on küll mahukad, kuid siiski sisult ja ajaliselt lõplikud dokumendid. Sellele järeldusele on jõudnud ka Soome peaminister Alexander Stubb, kes kutsus üles edaspidi koostama üldisemaid valitsusleppeid, mis laseksid muutustele paindlikult reageerida. Usun, et Stubb on õigel teel.
Ja eelkõige sellepärast, et muutusi tuleb praegu kogu aeg väga kiires tempos. Raskusi on jälgimisegagi, rääkimata nende kasutamisest Eesti huvides.
Maailm arenes 1990. aastate alguses praegusega võrreldes aeglaselt, aga Eesti väga-väga kiiresti. Muuta tuli kõike, luua ja nullist ehitada. Mingil hetkel, pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga, hakkas siiski tunduma, et aega on, võib rahulikumalt võtta, asjad kulgevad ise õiges suunas, mis sai ju paika pandud. See oli muidugi suur viga.
Me ei ole kohale jõudnud. Võib vaielda, kas oleme poolel teel või kaugemal, kas siht juba paistab, aga see on tühi vaidlus, sest eesmärk, milleks on vaba, tugev, loov ja jõukas Eesti, kasvab, muutub ja areneb.
Veel enam: nüüd on maailmas suurte muutuste ajad. Vabaduse vähenemine ja autoritaarsuse kasv Venemaal ei lase meil ajada julgeolekupoliitikat viisil, mis NATOsse astudes paistis mõistlik. Uue majanduse jõujooned, mis sirutuvad USA ja Aasia vahel üle Vaikse ookeani, ning Euroopa nõrkused ei lase panustada Eesti jõukuse kasvul lihtsalt konvergentsile.
Need ongi ebamugavad küsimused, millele raamatupidaja tahaks hea meelega vastamata jätta, kinnitada, et pole veel õige aeg. Aga aeg ei küsi, vaid läheb meist mööda, kuni asendustegevusi teeme.
Konkreetselt näen kuut Eesti kasvu jaoks kriitilise tähtsusega valikut, kus meil on võimalus ja kohustustus tegutseda.
1. Rahvuslik kapital. Selle all ei pea ma silmas mitte mingit protektsionistlik-putinlikku klannimajandust, vaid küsimust, kuidas parandada Eesti ettevõtjate juurdepääsu kapitalile ning tekitada välisinvestorites kindlust ja soovi Eestisse investeerimise suhtes.
Meie pangandussüsteem on tugev. Paraku on ta ka väga kontsentreerunud, paindumatu ning reaalse majanduse juurest järjest kaugemale nihkuva otsustustasandiga, kus iga unikaalne idee peab mahtuma anonüümsesse riskimaatriksisse. See hoiab Eesti majanduse arengut ja uuenemist tagasi. Meil on hulk võimalusi, et pöörata pangad taas näoga inimeste ja ettevõtjate poole.
Eesti aktsiaturu käive on naeruväärne, viimane uus ettevõte tuli börsile aastaid tagasi. Iga suuremat ostu kaaluv välisinvestor peab tõdema, et investeeringust väljumine on Eesti kapitalituru nõrkuse tõttu tõsine väljakutse. Samas on riigi käes suuri ettevõtteid, mille juhtimine vajab tänapäeva toomist – Tallinna Sadam, Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Raudtee, Eesti Energia, Elering. Tabaksime kaks eesmärki ühe hoobiga, kui tooksime need ettevõtted või nende osaluse börsi kaudu erakätesse. Eesti kapitaliturg hakkaks taas toimima ning meile kõigile kuuluvad suurfirmad saaksid paremini juhituks.
Rahvuslikust kapitalist kõneldes on oluline luua tingimused Eesti loodusvarade – metsa, põlevkivi, fosforiidi – väärtustamiseks nii, et see tooks maksumaksjale ning ettevõtjatele maksimaalset tulu, kuid oleks tänapäevane ja integreeritud tuleviku tehnoloogiatesse. Hea näide sellisest muutusest on kildagaasirevolutsioon, mis näib USA tööstuse uues kvaliteedis jalule panevat.
2. Riigireform. Pikka aega oleme vältinud küsimust, kas kõik, mis riigi ülesehitamisel 10, 15 ja 20 aasta eest tundus põhjendatud ja õige, on tänapäeva Eestis enam vajalik ja edasiviiv. Riigi kulude piiramine on väljakutse, mis iseenesest kuhugi ei kao. Lõpuks muutub isegi riigieelarve tegemine farsiks, kuna kõik, mis maksudena kogume, on juba aastateks ette ära jaotatud. Jüri Raidla riigireformi idee ja IRLi haldusreformi plaan tuleb kokku viia ja ära teha.
3. Eesti inimeste oskused rahvusvahelises konkurentsis. Nende Eesti inimeste hulk, kes löövad läbi rahvusvahelises konkurentsis, peab kasvama. Selleks et läbi lüüa, ei pea nad lahkuma, vaid saama kodumaal paremad oskused kutsehariduse ning täiendus- ja ümberõppe abil. Hea on tööandjate seas liikuv idee nn õpipoisisüsteemist: õppivad noored tuleb tuua ettevõtetesse, luues neile praktikavõimalusi.
4. Maksureform. Meie maksusüsteem on lihtne ja vastas kindlasti hästi Eesti eesmärkidele ja vajadustele nii 20 kui ka viie aasta eest. Samas on majanduse struktuur nii palju muutunud, et peame küsima: kuidas kapitali akumulatsiooni järel anda signaal, et vaja on ka seda kapitali aktiivsemalt rakendada?
Peame küsima, kuidas teha töötamine tasuvamaks. Neid, kes teenivad vähe, ei tohi maksustada, sest iga inimene, kes käib tööl, selle asemel et toetusi küsida, on suur võit. Meie konkurentsipositsioon tööjõumaksude poolest vajab eelarvamusteta hindamist ja parandamist. Kas leiame konsensuse, et vähendada sotsiaalmaksu vähemalt kolme protsendipunkti võrra ja jagada see maks tööandjate ning töövõtjate vahel?
5. Eesti ühendamise plaan. Palju aastaid on räägitud suurtest taristuinvesteeringutest, mis peaksid tagama, et areneb kogu Eesti, mitte ainult Tallinn. Iga aastaga, mil pole korralikku maanteed Tallinna ja Tartu ning Tallinna ja Pärnu vahel, kaotame palju raha ja inimesi. Kui viie aastaga investeerida lisaks 600 miljonit eurot moodsate ühenduste loomiseks, siis oleks kogu Eesti kvaliteet hoopis uuel tasemel.
6. Uue majanduse ökosüsteem. Peale maateede vajab uuele tasemele viimist ka uue majanduse infrastruktuur. Viivitamata tuleb lisaks Balti Investeerimisfondile algatada koostöös riigi, Euroopa Investeerimisfondi ning pensionifondidega omakapitali kättesaadavuse programm. Selleks on 60 miljonit eurot olemas. Programmiga saaksid innovaatilised ettevõtted kindluse rahvusvahelistumiseks.