Tartu Ülikooli prorektor Birute Klaas-Lang

FOTO: Toomas Huik

Kuidas panna vene koolid tulemuslikult eesti keelt õpetama, arutleb Õpetajate Lehes Tartu ülikooli professor Birute Klaas-Lang.

Väike Taani laps, kes ei räägi kodus taani keelt, läheb taanikeelsesse kooli. Riigil ja kohalikul omavalitsusel on aga kohustus tagada lapsele taani keele õpetamine juba enne kooli ja sellisel tasemel, et tal koolis keele tõttu raskusi ei teki. Väike Eesti laps, kes ei räägi kodus eesti keelt, läheb tavaliselt venekeelsesse kooli. Mõlemad mudelid tunduvad lapse kodumaal tavapärased.

Taani mudel on muidugi tinglik nimetus ning Euroopa Liidu riikide keele- ja hariduspoliitilistes regulatsioonides pannakse rõhku kõigi selle riigi elanike võrdsele kohtlemisele riigikeele valdamise tagamise seisukohast. Kui riik kuulutab mõne keele riigikeeleks ja seega ka asjaajamise jm valdkondade keeleks, on riigi kohus kindlustada just hariduse kaudu, et see keel selle riigi inimeste jaoks tõesti kõnes ja kirjas selgeks saaks. Tavaliselt on see keel riigi põliskeel, põhiline suhtluskeel, kultuurimälu kandja ning emakeel valdavale osale selle riigi kodanikest.

Minu kirjutis on ajendatud haridus- ja teadusministeeriumi töörühmas valminud raportist, mis käsitleb vene keelt õppekeelena kasutavate gümnaasiumide tulemuslikkust eestikeelsele õppele (vähemalt 60 protsenti kohustuslikest kursustest) üleminekul, ja minu enda juhitud Tartu ülikooli uurimisrühma töö tulemustest riigikeele õppe seisukohast edukamaid ja vähem edukaid põhikoole uurides.

HTM-i töörühm on oma valimisse haaranud suurema osa endisi venekeelseid gümnaasiume, tehes paikvaatlusi ja küsitledes nii õpilasi, õpetajaid kui ka koolijuhte. Tõsi küll, valim tundub esmapilgul oluliselt suurem kui süvenenud vaatluse tulemusel: 201 õpilast (3265-st eesti keelt teise keelena õppivast gümnaasiumiõpilasest), 75 õpetajat (788-st vene koolis eesti keelt või eesti keeles õpetavast õpetajast). Koole külastati eri piirkondades ja tegemist on kvalitatiivse uuringuga, kus oluliselt kohal on just see, mida küsitletud arvavad, ja mitte see, mitu risti keegi küsitluslehele märgib. Küsitlustulemused ja nende tõlgendus on väga oluline sisend vene kodukeelega lapse haridusvõimaluste hindamisel ja tulevikustrateegiate kavandamisel. Küsitlustele ja paikvaatlustele lisaks on töörühm saanud toetuda oma isiklikele kogemustele nii õpilase, õpetaja, koolijuhi, hariduse korraldaja kui ka poliitikuna.

Nii HTM-i töörühm kui ka uuringud, millele töörühm raportit kirjutades toetus, toovad välja peamised pudelikaelad vene koolis.

Õpetajad ja õpetajate ettevalmistus

Kõikides uuringutes paistab silma vene koolide õpetajate – nii riigikeele kui ka eesti keeles ainet õpetavate – ebaühtlane kvaliteet. Valdavalt on õpetajad omandanud küll kõrghariduse eesti keeles ja peaksid seetõttu olema igati pädevad eesti keeles õpetama, tegelikkus aga näitab selles suuri erinevusi. Kas eestikeelne õpe kõigis õpetajaid ette valmistavates institutsioonides on ikka eestikeelne? Ja kui tõesti on, ei taga venekeelses keskkonnas õpetajakutse omandamine ilmselt eesti keele valdamist kõrgtasemel. Võõrfiloloogidele soovitatakse alati keelepraktikat seda keelt kõneleval maal. Ehk peaks ka Narva üliõpilased tooma semestriks näiteks Tartusse, et rakendada tulevaste õpetajate ettevalmistusse tõelist keelekümblust. Tartus õppivad vene filoloogid aga oleksid tänulikud keelekümbluse eest Narvas.

Palju räägitakse sellestki, et kooli on raske leida õpetajaid. Huvitav ja tähelepanuväärne on seik, et edukate koolide juhid selle üle ei kurda. Vähem edukate koolide jaoks on see direktorite sõnul aga suur murekoht. Koolivõrk, nii eesti- kui ka venekeelne, tuleb siin kriitiliselt üle vaadata.

Tartu ülikooli uuring näitas ka, et eesti keele õppe seisukohast edukamates koolides töötas kaks korda rohkem eesti emakeelega õpetajaid. Kindlasti aitaks eestikeelsete õpetajate leidmisele kaasa HTM-i töörühma ettepanek luua motivatsioonipakett eesti emakeelega õpetajate tööleminemiseks vene kooli sihtstipendiumide jms näol. Kasuks tuleks ka õpetajate vastastikune stažeerimine eesti ja vene koolis. Väga oluliseks pean töörühma tõstatatud probleemi, et vene- ja kakskeelsete koolide õpetajaskond on vähe kaasatud üldistesse haridusuuenduse protsessidesse (õppekavaarendus, õpetajakoolituse kontseptuaalne uuendamine, e-õppe rakendamise aluste väljatöötamine jms). Kaks koolisüsteemi püsivad veel liiga selgelt eraldi. Mind hämmastas augusti lõpus Narvas vene koolide õpetajate seminar, kus ei olnud peaaegu ühtegi esindajat Lõuna-Eesti koolidest. Veidi järele mõelnud, sai põhjus selgeks – Lõuna-Eesti vene- ja kakskeelsete koolide õpetajad ei vaja neile eraldi suunatud koolitusi ja seminare, nad identifitseerivad ennast kogu õpetajaskonna osana ja on ilmselt ka «kaasatud haridusuuenduslikesse protsessidesse». Ühtne eesti kool peakski olema eesmärk, mille poole liigume. Õpetatagu siis osaliselt vene, inglise, prantsuse, saksa või mõnes muus keeles.

Õpilased

Nii HTM-i kui ka Tartu ülikooli uuringute tulemused näitasid, et vene koolide õpilased tunnevad suurt puudust eestikeelsest suhtlusest ja selle puudumine takistab tõsiselt riigikeele head omandamist. Kui kool pakub lisaks eesti keele tundidele eestikeelset aineõpet, huviringe, otsib koostöövõimalusi eesti koolidega nii õpilasvahetuseks, külaskäikudeks kui ka ühistegevuseks, aitab see vene emakeelega lapsel võtta maha barjääre eestikeelse suhtlemise ees. Küllap on igaüks meist kogenud, kui raske on õpitavas keeles reaalses suhtlussituatsioonis esimesi lauseid vormida. Küllap on igaüks keelekeskkonnas viibides tundnud, et tema võõrkeeleoskus kasvab iga päevaga. Vähe tähtis pole ka psühholoogiline moment: kogetud edu ja areng annavad õpilasele motivatsiooni keeletunnis rohkem tööd teha.

Kas suurendada siinjuures nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis eesti keele tundide arvu, nagu on HTM-i töörühma soovitustes kirjas? Õppekava ja koolipäev pole kummist. Ilmselt on väga keeruline lisada ainetunde tundide mahtu kasvatades. Õpilased on pakkunud, et lahendus saaks olla mõne muu aine – muusika või kehaline kasvatuse − arvelt. Terves kehas pidavat aga terve vaim pesitsema, nii et kehalise aktiivsuse võimaluste vähendamine tänapäeval põhiliselt ainult istuvat eluviisi harrastaval teismelisel ei ole mõistlik. Ja koolilapse loominguline pool vajab ju ka arendamist. Seega oleks ainuke lahendus pakkuda ikkagi eestikeelset aineõpet ja eestikeelseid valikkursusi, ja seda mitte alles gümnaasiumis, vaid juba ka põhikoolis. Ka õpilased ise on intervjuudes seda soovinud.

Kaasa aitab igasugune keeleomandamist soodustav tegevus väljaspool kooli. Kui õppekava läbimine eeldab kooliseinte vahelt väljumist, siis peaks raha selleks tulema haridusele ette nähtud summadest. Osa lapsevanemaid, kellel see võimalik, maksab muidugi nurisemata nii keelelaagrite, ekskursioonide, õpilasvahetuse kui ka tugiõppe jm eest. Väga paljudel, ja just madalama sissetulekuga vene peredel, pole see aga lihtsalt võimalik. Õpilased on intervjuudes rõhutanud taolise tugitegevuse olulisust nii keeleoskuse parandamiseks kui ka õpimotivatsiooni tekkeks («Ma sain aru, et Lõuna-Eestis ei saagi vene keelega hakkama», «Meie peres elas eesti laps, kes ei osanud vene keelt, ja ma hakkasin temaga eesti keeles rääkima»). Samas tõdevad nii õpilased kui ka õpetajad, et paljude perede sotsiaal-majanduslik taust ei luba lastele tunnivälist, reaalses suhtluskeskkonnas toimuvat keeleõpet pakkuda.

Selline lisavõimaluste leidmine eeldab ka aktiivset ja ettevõtlikku õpetajat. Kas neid igasse kooli jätkub, on iseküsimus.

Hoiakud ja hirmud

Üks suurimaid pudelikaelu vene koolide eestikeelsele aineõppele üleminekul on seotud hoiakute ja hirmudega. Kas eesti keel on üleüldse õppimist väärt? Väga paljud vene noored ei seo oma tulevikku Eestiga.

Siiski prevaleerivad vene noorte seas hoiakud, mis tunnistavad eesti keele olulisust Eestis elamiseks, et saada hea kooliharidus ja tasuv töökoht. Eesti keelt õpitakse ikka pragmaatilistel kaalutlustel, eesti keel on vahend, millega kindlustada endale parem äraelamine. Ja sellele suhtumisele pole ju midagi ette heita. Õpimotivatsiooniks sobib see ka suurepäraselt. Kas vene noor hakkab kunagi nägema eesti-vene kakskeelsust oma identiteedi osana ja tunnetab oma mitmekultuurilise tausta erilisust ja rikkust? Soomes elavad rootsikeelsed soomlased (sic! mitte rootsikeelsed soomemaalased) kannavad endas uhkusega nii kahte keelt kui ka kultuuri. Kui lugeda koolide arengukavasid ja visioone, on mitmekeelse ja -kultuurilise indiviidi kasvatamine koolide strateegilistesse dokumentidesse selgelt sisse kirjutatud. Paraku ei tunneta ega väärtusta seda eesmärki õpilased ega õpetajad.

Nii HTM-i kui ka Tartu ülikooli töörühm puutus kokku õpilaste ja õpetajate selgete hirmudega seoses eestikeelsele aineõppele üleminekuga. Isegi nüüd, kui üle on sisuliselt mindud, on koolid täis pingeid ja teadmatust. Ühelt poolt tõdetakse ülemineku vajalikkust, teisalt on palju nurinat selle kohustuslikkuse ja ajakava üle. Ilmselt teeb siin aeg oma töö. Vene gümnaasiumide lõpetajad on kõrgkooli astumisel järjest konkurentsivõimelisemad. Seda näitab viimaste aasta statistika: kui 2012. a õppis kõrgkoolides eesti keeles 3486, siis 2013. a juba 3887 vene õppekeelega koolist tulnud üliõpilast. Vene keeles õppivaid üliõpilasi oli eelmisel õppeaastal ainult 3 protsenti tudengkonnast ja neid oli esimest aastat vähem kui inglise keeles õppijaid. Samas vähenes üliõpilaste arv kahe aasta jooksul 68 000-lt 64 000-le.

HTM-i töörühm on pannud ette anda koolidele vabad käed kursuste õppekeele valimiseks, et oleks võimalik arvestada õpetajate suutlikkust eesti keeles õpetada ja koolide eripära. Eesmärk ehk siis saavutatav keeletase oleks sel juhul hoopis seaduse, mitte õppekavaga kindlaks määratud. Sellise ettepaneku teostumine võib olla mõistlik, sest koolid peaksid siis protsessis võtma enda kanda nii eesmärgipäraste tegevuste genereerija, korraldaja kui ka vastutaja rolli. Aga kas koolid aduksid seda vastutust ja mis saab siis, kui seadust siiski ei täideta? Ilmselt tuleb selliseid muudatusi igakülgselt kaaluda. Pingete eemaldamise püüd vene koolis võib tuua kaasa hoopis lisapingeid. Samas oleks väga vaja ergutada koolide loovust probleemide lahendamisel. Aga seda mitte ainult vene koolis.

Lõpetuseks jääb ainult nõustuda HTM-i töörühma ettepanekuga, et vene lapse head haridusvõimalused Eestis on riigi oluline probleem ja selle lahendused ei peitu ainult vene koolis.