Katrin Pauts: miks peab ohver põhjendama?

Katrin Pauts Foto: Erakogu

Miks saavad perevägivalla ohvrid oma loost rääkides kaela norivate küsimuste laviini ja peavad põhjendama, mis nad ise valesti tegid, et neile peksa anti, imestab teletoimetaja Katrin Pauts.

Triin Tulev oli veel paar päeva tagasi unustusse langenud tele- ja seltskonnanägu, kellest ka mina ei mõistnud midagi erilist arvata. Täna on ta minu ja veel tuhandete Eestimaa naiste silmis vapper kangelanna. Hindan väga julgust, millega ta «Pealtnägijas» üles astus, rääkides juhtunust avameelsemalt kui keegi teine. Perevägivallast räägivad naised harilikult anonüümselt, teleekraanil tuleb varjata nende nägu ning moonutada häält. Nad kardavad paaniliselt nii enda meeste kui ka avalikkuse, sõprade, sugulaste ja töökaaslaste reaktsiooni. Perevägivalla ohvritel lasub ju ikka veel stigma. Nagu märkis Triin teleekraanil, peetakse seda isiklikuks ja häbiväärseks asjaks, mis tuleks nelja seina vahele jätta ning omavahel ära lahendada.

Soovin kogu südamest Triinule jõudu ja vastupidamist, sest tean, mida selline ülestunnistus ja avalik võitlus endaga kaasa toob. Olen selle läbi teinud. Elasin teismelisena viis aastat kodus, kus võõrasisa peksis jõhkralt minu ema ja mind, ähvardades korduvalt meid mõlemaid tappa. Ta lõhkus oma hoogude ajal mööblit, vehkis noaga, kord surus selle mu ema kõri peale – pilt, mis ei kao mu silme eest iialgi.

Isegi siis, kui ta oli juba meie juurest uutele jahimaadele lahkunud, elasime emaga aastaid hirmus, et ta tuleb tagasi ja viib kõik oma ähvardused täide. Tema viimased sõnad olid: «Oodake ainult, ükskord ma tulen – öösel, kui te magate.» Kulus vähemalt kümme aastat, kuni ma enam iga krõbina peale ärkvele ei võpatanud, süda puperdamas, juuksed hirmuhigist läbimärjad. Päriselt üle ei ole niisugusest kogemusest võimalik saada. Posttraumaatiline stressihäire, mille all kannatavad palgasõdurid, on mulle tuttav. Viis aastat, mis elasin võõrasisa hirmuvalitsuse all, oli nagu pidev sõjaseisukord, kus tuli olla kogu aeg valvas olla. Iial ei osanud ette näha, kust järgmine hoop ja märatsushoog vallanduda võib.

Said peksa? Aga vaata siis peeglisse!

Tuttav ärevus tuli minu juurde tagasi eile, kui juhtusin Triinu lugu Facebookis kommenteerima. Ma ei oodanud, et võõrad mehed mind seepeale ründama ja kiusama hakkavad. Sain teada, et perevägivalla ohver peaks kõigepealt ise peeglisse vaatama. Mulle tehti selgeks, et ohvritel on «probleemid» ja «kompleksid», millest olevat targem üle saada. Mind tembeldati tingimusteta meestevihkajaks, kuigi ma polnud poole sõnagagi maininud, et «kõik mehed on sead» (väide, mida üks trollija üritas mulle suhu panna).

Kui tegemist oleks ainult paari netitrolliga, siis ei olekski ma öeldut nii väga hinge võtnud. Paraku meenutas see kõiki varasemaid kordi, kui olin põrkunud sarnasele suhtumisele. Näiteks puhkes lehetoimetuses koosolekulauas kord tuline vaidlus, sest meestoimetaja arvas, et ükski mees ei löö naist ilmaasjata. Alles hiljuti kuulsin juhtumist, kus ühes kollektiivis saadi teada, et meestöötaja peksab oma elukaaslasest naiskolleegi. Kui naine ülemustele kurtis, et ei suuda mehega enam ühes ruumis viibida, soovitati tal lahkumisavaldus lauale panna. 

Mäletan ka enda vahetust kogemusest, kui alandav suhtumine sai meile emaga osaks siis, kui kodus toimuva üle külarahvale ja tuttavatele kurtsime. Mida see naine küll tegi, et mees endast välja läks? Mis inimesed need sellised on, kelle kodus toimuvad niisugused asjad? Kohalik politseinik käis mõned korrad võõrasisa manitsemas, aga kui uks oli ametniku järel sulgunud, saime pealekaebamise eest karmilt karistada.

Miks mõrvaohvrit ei süüdistata?

Ei ole Triin ega mina esimesed ega ainukesed, kes räägivad oma loo, aga peavad siis hakkama vastama norivatele ja alandavatele küsimustele. Aga mida sa siis tegid, et sulle peksa anti? Millega sa mehe selleni viisid? Miks mehed sellisteks muutuvad? Miks teised naised peksa ei saa, aga sina said? Järelikult on sul midagi viga!

Mul on küsimus, miks peavad perevägivalla ohvrid end õigustama? Miks peavad nad tõestama, et pole kaamlid ega teeninudki keretäit ise välja? Kui keegi tapetakse, siis ei hakka me ju tema omaste kallal norima: aga mida ta küll tegi, et ta maha löödi? Igaühte ju ei tapeta, järelikult on tal mingi viga küljes. Äkki riivas ta mõrvarit kuidagi, ütles talle mõne paha sõna või vaatas teda vale pilguga?

Tulge ometi mõistusele, kes te vägivallatsejaid kaitsete! Minu meelest on parim karistus see, et vägivallatseja heidetakse kogukonnast, kollektiivist ja sõprade ringist välja, ta kaotab oma au ja väärikuse ning temast saab paaria, kelle seltskonnas on teistel meestel häbi olla.