«Ma olen valmis jätkama veel järgmised 40 aastat!» lubas hiljuti maailma majanduslehtede esiküljele jõudnud härra. Selline krapsakus oleks kiiduväärne, kui oma asutatud firmast minema aetud Bill Grossil poleks mõni nädal pärast seda pikaealisusmanifesti täitunud 70 eluaastat. Võlakirjakuningaks tituleeritud Grossi elu on olnud tõeliselt edukas.
Tema 1971. aastal asutatud investeerimisfirma PIMCO hallatavad varad on pisut vähem kui kahe inimpõlve vältel kasvanud 12 miljonilt 1,2 triljonile dollarile ning veel kuu aega tagasi juhtis Gross maailma suurimat võlakirjafondi. Kuuldused reipa vanuri üha kapriissemaks muutuvast juhtimisstiilist liikusid asjaomastes ringkondades juba pikemat aega. Septembri lõpus puhkesid tuha all hõõgunud vastuolud aga lõkkele ning paleepöörde käigus kõrvaldatud kättemaksuhimuline Gross läks sajatussõnade ja osa klientidega PIMCO rivaali juurde.
Lääne-Euroopas oli üks esimesi trükitud raamatuid 15. sajandi algul ilmunud «Ars moriendi», mille erinevad versioonid jäid müügitabelite tippu järgmiseks paarisajaks aastaks. «Inimesed püüdsid viimase tantsu sammud hästi ära õppida,» selgitab selle arhailise eneseabiõpiku publikumenu Austria filosoof Ivan Illich, kes analüüsib oma suurepärases raamatus «Meditsiini piirid» surma kuvandi muutumist viimase poole tuhande aasta jooksul.
Illichi sõnul leidis just 15. sajandi alguses siin aset oluline muutus. Kui varasematel aegadel peeti surma kellegi kurja tahte tagajärjeks, siis järgmise kolme sajandi vältel saab vikatimehest inimelu möödapääsmatu integraalne osa. Keskaja kunstile nii omane surmatantsu motiiv väljendab sellest arusaamast lähtuvat pidevat valmisolekut. Danse macabre’is valib peategelane tantsupartnereid suvaliselt kõikidest ühiskonnakihtidest, nii et kerjuse kõrval keerutavad jalga ka printsid ja piiskopid. Kodanlikul ajajärgul vajub selline olemuslik võrdväärsus aga mineviku hõlma. Esimest korda ilmub ajaloo näitelavale klass, kelle rahakott ja sidemed võimaldavad surma saabumist edasi lükata. «Louis XIV õukonnas oli elatanud kiimakott naerualune, Viini kongressi ajaks oli ta muutunud kadestamisväärseks. Ihaldusväärse lõpu sümboliks sai surm oma pojapoja mõrsjat näperdades,» võtab Illich hoiakumuutuse ilmekalt kokku.
Proletaarsel ajastul nilpsavad oma lastelaste pruutide (ja peiude) järele keelt järjest laiemad rahvamassid. Nii on kõrges vanuses ja hea tervise juures saabuvast «loomulikust» surmast saanud väikesearvulise koorekihi privileegi asemel kodanikkonna konstitutsiooniline õigus, mille peab tagama meditsiiniteenuste kasvav kättesaadavus. Illichi arvates on nõnda üks ajaloospiraal jälle täis saanud, sest nagu primitiivsetes kultuurides, nii on ka tänapäevases lääne ühiskonnas «ebaloomuliku» surma triumfis pea alati keegi süüdi. «Hõimujuhi surmaga kaasnenud nõiajaht on moderniseeritud,» kirjutab Illich.
Ühiskonnas valitsev surma kontsept vormib selle vastaspooluse – inimeste arusaamise elust ja tervisest. Säärane inimväärseks peetava elu koondkuvand moodustab omakorda tähtsaimate ühiskondlike institutsioonide ideelise alusmüüri. Läänes on Illichi kirjeldatud suundumused toonud endaga viimastel aastakümnetel kaasa valitsuste võlakoorma pideva kasvu. Bill Gross tegi paar aastat tagasi suure panuse intressimäärade tõusule. Keskpankade palavikulised rahatrükkimiskampaaniad on selle seni ära hoidnud. Langenud võlakirjakuninga kestmiskavatsuste juures ei ole see liiga üllatav.