Anu Realo

FOTO: Kristjan Teedema

Teadusuuringute tulemused näitavad, et suhtumine homo­seksuaalsusse ei ole lahus inimeste muudest põhi­väärtustest ja hoiakutest, kirjutab TÜ professor Anu Realo. Inimesed, kes väärtustavad iseseisvat mõtlemist ja tegutsemist, aktsepteerivad endast erinevaid inimesi.

Riigikogu õiguskomisjoni 18. septembri otsus võtta kooseluseadus täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks juba 7. oktoobril on viimastel nädalatel selle seaduse vastaste seas palju ärevust tekitanud. Hea näide on osa Eesti Naisliidu poolt pärjatud aasta emade ja isade hiljutine avalik pöördumine riigikogu ja presidendi poole, milles nad väljendasid sügavat muret, et riigikogus menetlemisel olev kooseluseadus on vastuolus põhiseadusega ning et selle vastuvõtmiseks «ei ole ükski partei küsinud rahvalt mandaati ja ­uuringud näitavad, et sellist sammu ei toeta enamik eesti rahvast ega ka mitte ühegi partei valijaskonna enamus» (Postimees, 29.09).

Tõepoolest, TNS Emori hiljutise üle-eestilise küsitluse järgi toetab kooseluseadust vaid 34 protsenti Eesti elanikest. Märkimisväärsed on siinjuures ka rahvuslikud erinevused: kui eestlastest toetab seadust ligi 40 protsenti, siis muust rahvusest Eesti elanikest on selle vastuvõtmise poolt vaid 17 protsenti.

Kooseluseaduse eesmärk on võimaldada kahel täisealisel inimesel, kes mingil põhjusel ei saa või ei soovi abielluda, oma kooselu ametlikult registreerida. Seaduseelnõu järgi oleksid registreeritud elukaaslastel teineteise suhtes võrdsed õigused ja kohustused, sealhulgas kohustus teineteist vastastikku toetada, ülal pidada ja teineteise heaolu eest hoolitseda.

Esmapilgul ei näe siin midagi, mis põhiseadusega vastuolus võiks olla. Kahetsusväärselt on kooseluseaduse ümber käivate arutelude tegelikuks sisuks saanud hoopis küsimus, kas samast soost elukaaslastel peaks olema võimalus oma kooselu ametlikult vormistada. Kuna seaduses ei ole piiranguid registreeritavate soole, siis nähakse samasooliste registreeritud kooselu võimaldamises millegipärast ohtu mitte ainult traditsioonilisele perele ja abielule, vaid ka lausa «Eestimaal elavate inimeste kõlbelisele ja vaimsele arengule, psüühilisele ja füüsilisele tervena olemisele» (Postimees, 29.09).

Üks kooseluseaduse vastaste põhilisi argumente on see, et eesti rahvas ei pea homoseksuaalsust vastuvõetavaks. 2011. aastal «Maailma väärtuste uuringu» raames korraldatud küsitluse järgi arvas 42 protsenti eestikeelsetest ning 59 protsenti venekeelsetest Eesti elanikest, et homoseksuaalsus on igal juhul taunitav, ning selle näitajaga paigutub Eesti muude maailma riikide võrdluses Ukraina, Valgevene, Venemaa ja Kasahstani lähedusse.

Võrdluseks – sama uuringu järgi arvas vaid kuus protsenti Rootsi elanikest, et homoseksuaalsus ei ole kunagi ega mingil juhul õigustatud. Eesti elanike tauniv suhtumine homoseksuaalsusesse ja sellest tulenev kooseluseaduse vähene toetus on viinud kooseluseaduse vastased arvamusele, et Eestis pole kooseluseaduse vastuvõtmiseks lihtsalt aeg veel küps.

Kahjuks ei ole Eestil aega, kuna oleme edumeelseks põhjala riigiks pürgimise graafikust niigi juba aastakümneid maas. Meie põhjanaabrite juures Soomes on samasoolistel paaridel võimalik oma kooselu ametlikult registreerida alates 2002. aastast. Rootsis võivad samasoolised paarid alates 2009. aastast abielluda, kooselu registreerimine sai neile võimalikuks juba ligi kakskümmend aastat tagasi, 1995. aastal.

Erinevate teadusuuringute tulemused näitavad, et suhtumine homoseksuaalsusse ei ole lahus inimeste muudest põhiväärtustest ja hoiakutest. Õige peatselt ilmub teadusajakirjas European Journal of Social Psychology uurimus, mis tugineb 2010.–2011. aastal 27 ­Euroopa riigis (sh Eestis) korraldatud ­«Euroopa sotsiaaluuringu» andmetele.

Uurimuse autorid, kelle seas on ka väärtuste uurimise juhtfiguur Shalom H. Schwartz, kinnitavad veel kord, et suhtumine homoseksuaalsusesse ei sõltu mitte ainult inimeste usust, haridusest, soost ja vanusest, vaid ka nende väärtustest. Inimesed, kes peavad tähtsaks avatust ja universalistlikke väärtusi, s.o väärtustavad iseseisvat mõtlemist ja tegutsemist, aktsepteerivad endast erinevaid inimesi, seisavad hea selle eest, et kõigil oleksid võrdsed võimalused, suhtuvad ka homoseksuaalsusse ning samasoolistesse inimestesse positiivsemalt kui need, kes on oma väärtustelt pigem konservatiivsed ja alalhoidlikud ning kelle eesmärk elus on saavutada kõrge sotsiaalne positsioon ning saada võimu teiste inimeste üle.

Mis aga veelgi olulisem, uuringus näidati veenvalt, et inimeste suhtumine homoseksuaalsusse sõltub suurel määral ka sellest, milline on riigis kehtiv samasooliste kooselu puudutav seadustik. Nendes maades, kus samasooliste kooselu ja muid õigusi kehtestav seadustik on edumeelsem (nt Skandinaavia riigid), on elanike suhtumine homoseksuaalsusse palju tolerantsem. Maades nagu Eesti, kus samasooliste kooselu ning muid õigusi ja kohustusi käsitlev seadus puudub, on ka homofoobiat palju rohkem.

On teada, et väärtused kujunevad välja juba lapse- ja noorukieas ning et need muutuvad inimeste elukäigu jooksul üsna vähe. Nagu olen varem kirjutanud Eesti inimarengu aruandes 2012/2013, ei ole Eesti asukoht maailma väärtuste kaardil võrreldes 1999. aastaga märkimisväärselt muutunud.

Seega oleks liiga optimistlik loota, et Eesti elanike (ja eriti mitte-eestlaste) väärtused pelgalt aja möödudes muutuksid ning et sallivus vähemuste ja erinevuste suhtes iseenesest suureneks.

Küll aga oleks Eestil lootust seda protsessi kiirendada seadusandluse läbi, millel teadusuuringute tulemuste järgi on äärmiselt suur roll eelarvamuste ja diskrimineerimise vähendamisel. Samasooliste paaride kooselu registreerimist ja muude kohustuste ja õiguste reguleerimist võimaldav seadus kujundab riigi elanike seas homoseksuaalsuse suhtes leppivama hoiaku, mis omakorda aitab kaasa vähemuste huve ja vajadusi arvestavate seaduste edasisele loomisele ja arendamisele.

Seega, Eesti ühiskonna arengut ja tulevikku silmas pidades on sel nädalal riigikogu liikmete tehtav otsus kooseluseaduse eelnõu kohta äärmiselt suure tähtsusega. Hoolimata asjaolust, et küllaltki suur osa Eesti elanikke kooseluseadust ei poolda, toetan siinkohal täiel määral peaminister Taavi Rõivase arvamust, et poliitikutel on aeg-ajalt kohustus teha otsuseid, mis ei ole esmapilgul populaarsed, kuid mis tegelikult muudavad ühiskonda tervemaks. Nagu näitavad teadusuuringute tulemused, on just vähemuste huve arvestavate ja kaitsvate seaduste kaudu võimalik kujundada Eesti elanike väärtusi suurema usalduse, sallivuse ja mõistvuse poole.

Kokkuvõttes taandub kogu arutelu kooseluseaduse üle lihtsale küsimusele, millist Eestit me õigupoolest ikkagi tahame ja millisesse väärtusmaailma soovime kuuluda, just nagu seda rõhutas ka president Toomas Hendrik Ilves riigikogu sügisistungjärgu avakõnes. Eesti asukoht väärtuste maailmakaardil peegeldab kahjuks väga paljuski meie geopoliitilist minevikku. Kooseluseaduse vastuvõtmine annaks Eestile võimaluse teha väike, kuid märgiline samm sallivama ja avatuma ühiskonna poole.