Anne Sulling

FOTO: Mihkel Maripuu

Tahame saada üha paremat palka ning seepärast ei saa me konkureerida väikeste tööjõukuludega riikidega, maailma edukaimatega konkureerimiseks puuduvad aga oskused. Mis moel murda välja nn keskmise sissetuleku lõksust, kirjeldab väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling (Reformierakond).

abariigi aastapäeva kõnes ütles president Ilves välja mõtte, mis tundus paljudele kohe õige: «Mis meid on siia toonud, ei vii meid edasi.» Nigelavõitu majanduskasv – mis sest, et suures osas välismaailmast tingituna ja objektiivsete põhjustega seletatav – on mitmed seda küsimust taas kordama pannud. Järjest rohkem ettepanekuid osutab, et paljude arvates päästaks Eesti majanduse muutused maksustamises. Või aitaks kasvuteele hoopis miinimumpalga hüppeline tõus.

Ehkki näiliselt esitatakse neid kui häid ja lihtsaid lahendusi, ei lahenda need sisulisi probleeme. Miinimumpalga liiga ennatlik tõus mõjuks majandustegevusele suisa halvasti. Tööjõumaksude mõningane alandamine küll elavdab majandustegevust, kuid ei muuda Eesti tööjõukulusid võrreldavaks Läti omadega. Probleem on hoopis mujal – nimelt Eesti inimeste oluliselt kõrgemas palgaootuses.

Hiljutine PKC ja Fazeri minek meie lõunanaabrite juurde on näide, et pelgalt väikesele tööjõukulule lootma jääda ei saa. Kui Eesti palgatase on umbes 1000 eurot ning Lätis 750 eurot, ei piisa tööjõumaksude sättimisest paar protsenti siia või sinna. Kui me tahame paremini elada ja rohkem teenida, peame ka senisest midagi täiesti teistmoodi tegema.

Eesti on praeguseks jõudnud seisu, kus meil on keeruline võistelda töötlevas tööstuses madalapalgaliste riikidega, sest meie palgasoovid on neist suuremad. Samal ajal ei suuda Eesti tootjad üldjuhul – kuigi on meeldivaid erandeid – veel võistelda kõrgelt arenenud majanduste tipposkusteavet sisaldavate innovaatiliste toodetega.

Kuigi muu ilm liigitab Eesti juba ammu kõrge sissetulekuga riikide hulka, sarnaneb Eesti olukord sellega, mida kirjeldavad oma teadusartiklis «What is the ­middle income trap?» («Mis on keskmise sissetuleku lõks?») Maailmapanga taustaga majandusmõtlejad Homi Kharas ja Harinder Kohli. See räägib riikidest, mis on edukalt väljunud vaeste riikide kategooriast, kuid jõudes palgatasemelt keskmise sissetulekuga riikide hulka, ei suuda enam kasvada. Võrreldes madalapalgaliste riikidega on nende tootmiskulud rahvusvahelisel turul edukalt konkureerimiseks liialt suured, kuid nad ei suuda toota ka kallimaid tooteid, mis suudaksid konkureerida kõrgelt arenenud riikide omadega.

Kharase ja Kohli sõnum ühtib sellega, millele viitas president – see, mis meid siia on toonud, ei vii meid edasi –, ehk selleks et jätkata kasvuteel, tuleb õigel ajal vahetada kasvustrateegiat. See strateegia, mis aitas kasvada madala sissetuleku faasis, ei ole enam piisav keskmise sissetuleku faasis.

Madala sissetulekutasemega riikides on kasvustrateegia tähelepanu keskmes peamiselt tootmissisendite suurendamine, töökohtade loomine ja ekspordivõimaluste leidmine. Madala sissetulekutaseme puhul on võimalik kasvada, tootes madala lisandväärtusega kaupu.

Keskmise sissetulekutasemega riikide kasvustrateegia peaks keskenduma aga uuele nõudlusele. Enam ei ole võimalik konkureerida tootmiskuludega – palgad on kõrgemad ja ka muud tootmiskulud suuremad. Tootmissisendeid tuleb järjest hoolikamalt valida, et luua tipptasemel toodangut. Kuid mis kõige olulisem, tegelema peab nõudlusest lähtuvate innovaatiliste toodete ja teenuste turule toomise, juhtimisprotsesside efektiivsuse suurendamisega ning uute turgude leidmisega.

Selleks et olla nõudlusele keskendunud kasvustrateegias edukas, on eksportööridel hädavajalik mõista kvaliteedi, hinna ja tarbija eelistusi. Väga oluliseks muutub suutlikkus oma tooteid ja teenuseid globaalsel turul tutvustada ja müüa. See kõik on varasemast oluliselt keerulisem.

Uus kasvustrateegia eeldab varasemast kõrgematasemelisemaid teadmisi ja oskusi. Selleks et suuta luua tooteid ja teenuseid, mida muu maailm soovib tarbida, on vaja piisavalt palju kõrge kvalifikatsiooniga inimesi. On vaja neid, kes suudavad leiutada ja luua, kes oskavad olla tootmises ja toodetega innovaatilised, ning neid, kes oskavad ülemaailmsel turul müüa. Kõrgem lisandväärtus paikneb seal, kus Eesti ettevõtluses seni on suhteliselt vähe tegutsejaid – uute toodete loomises, sh teadus-arendustegevuses, disainis, kaubamärkide arendamises ning turunduses ja müügis. Kõrgema lisandväärtusega tooteid luues ja neid edukalt ise müües on suurem nii saadav kasum kui ka võime maksta töötajatele kõrgemat palka. Suurem kasumimarginaal võimaldab veelgi enam panustada tootearendusse ja turundusse, see aga on omakorda eelduseks uuele kasvule.

Edasiviiv kasvustrateegia tähendab, et väga palju tuleb tegeleda haridusega. On vaja koolitada, täienduskoolitada ja vajadusel ümber õpetada inimesi, arvestades seejuures ettevõtjate vajadusi. On oluline, et elukestev õpe oleks enesestmõistetav nii töötajatele kui ka ettevõtjatele.

Kuid ka sellest üksi ei piisa – on vaja rohkem koostööd ettevõtete ja ülikoolide vahel, et kõrgetasemelised oskused ja teadmised liiguksid ettevõtete tootearendusse. Ümarpalki me enam ei ekspordi, kuid ka muudes valdkondades peaks olema patt eksportida toormaterjali või vähe väärindatud kaupa. Selline sihiseadmise muutmine on lihtsam, kui kaasata teisi – kasutades disainmõtlemist, loovaid insenere, investeerides rahvusvahelise müügi- ja turustuskompetentsi.

Uuele kasvutasandile jõudmiseks paneb oma õla alla ka Eesti riik. Aastail 2014–2020 plaanib Eesti investeerida 130 miljonit eurot teadusarendusprojektide rahastamiseks. 40 miljonit eurot läheb tehnoloogiaarenduskeskustele, kus ettevõtted saavad teadlaste toel tegeleda tootearendusega. Innovatsiooniosakute programmi abil, kogumahus 10 miljonit eurot, saab teadusasutustelt tellida tootearendust või alustada koostööd disainibüroodega. Loomemajanduse arenguks on eraldatud 20 miljonit eurot.

Praegu veel katsetamisjärgus olev rätseplahendusel põhinev rahastamisprogramm, kogumahus 75 miljonit eurot, pakub ettevõtetele tuge nende vajadustele vastavate muudatuste tegemiseks, olgu need siis müügis, turunduses või tootearenduses ja tootmisprotsessides. Endiselt on võimalik saada tuge eksporditurgudele minekuks ja töötajate koolitamisel. Samuti jätkuvad mitmesugused ettevõtete finantseerimist toetavad programmid Kredexis – laenud, tagatised, krediidikindlustus. Kredexi juurde luuakse ka kolm riskikapitalifondi, mis finantseerivad alustavaid ja kasvuettevõtteid.

Eesti ettevõtted on maailma mastaabis valdavalt väikesed ja neil napib võimalusi, et palgata püsivalt insenere või disainereid, kes aitaksid uusi tooteid ja teenuseid luua. Lähikuudel analüüsime koostöös Arengufondiga, kuidas sellist turutõrget nüüdisaegses majandusruumis parimal viisil lahendada.

Kui pilt läks nüüd kirjuks ja tundub, et väga erinevates valdkondades on väga palju vaja ära teha nii inimestel, ettevõtetel kui ka ettevõtluse arendamise vastutusega riigiasutustel, siis jõudis minu sõnum kohale. Edasi saab viia vaid komplekt erinevaid lahendusi, milles annavad tooni keskendumine haridusele, tootearendusele ning globaalsele turundusele ja müügivõimekusele.