Kaarel Tarand: vanemahüvitist vanuse järgi

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Et sünniks rohkem lapsi, tuleb vanemahüvitise suurus seada sõltuvusse sünnitaja vanusest, kirjutab Õpetajate Lehes kolumnist Kaarel Tarand.

Läinud nädalal pöördus globaalse meedia tähelepanu ühe ajakirjas Science ilmunud artikli tõttu ulatuslikult inimkonna arvukuse prognoosile. ÜRO andmetele toetudes korrigeerisid teadlased rahvastiku kasvu ennustust sellel sajandil pisut ülespoole, ja seda eeskätt kasvanud veendumuse tõttu, et Aafrikas sündimus varem loodetud tempos ei lange.

Eestis on rahvastikuprobleemid olnud ammusest vastupidised plahvatuslikult sigivate maailmaosadega võrreldes. ÜRO viimase ülevaate järgi peaks Eesti elanike arv sajandi lõpuks langema allapoole miljoni piiri. Me poliitilises retoorikas on miljonil alati olnud saatuslik tähendus ja vastupidiselt maailmaosadele, kus kõigi võimalike abinõudega veendakse naisi vähem sünnitama, jutlustab Eesti otsustajaskond vajadusest rahvaarvu kasvatada. See tähendab, et iga naise kohta peaks sündima praegusest enam lapsi. Kuid mitte ainult.

Nagu statistikablogis lihtsalt ja nutikalt näitlikustasid Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiit, mõjutab rahvaarvu pikal ajalõigul samaväärselt sündide arvuga naise kohta ka see, millises vanuses sünnitatakse. Väga lühidalt kokku võttes: kui ühiskonnas sünnitavad kõik naised kokku kaks last, mis on ligikaudu taastootmise tase, siis juhul, kui nad teevad seda keskmiselt 20-aastaselt ja nii põlvest põlve, tekib kahe sajandiga rahvastiku koguarvus kahekordne vahe võrreldes stsenaariumiga, kui kõik sünnitavad keskmiselt 40-aastaselt. Rääkimata sellest, et mida väiksem on vahe põlvkondade vahel, seda rohkem põlvkondi on korraga olemas, seda kirevam ja sidusam on ühiskond.

Ene-Margit Tiit märgib jutu kokkuvõtteks: «Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid.»

Miks nii keeruliselt? Teatavasti on Eesti nn iibepoliitika ühe kangiga ja selle nimi on vanemahüvitis. Jätkem kõrvale kõik poliitilised nüansid, miks see «iibeinstrument» just selline sai ja kui suur või olematu on praeguseks olnud selle tõestatav mõju sündide üldarvule. Selle poliitika kehtestamise lähtekoht oli, et Eesti naiste otsus kas, millal ja kui palju sünnitada, on väga ratsionaalne ja lähtub peamiselt majanduslikest kaalutlustest. Ja kui nii, siis on ju ilmne, et vanemahüvitis soosib pigem sünnitusea kasvu kui kahanemist. Kui on valida, kas kasvatada oma last töökogemuseta üliõpilase 400-eurose hüvitisega või 15-aastase karjääri pealt makstava 2000-eurosega, siis ratsionaalne valik on viimane. Meeste puhul, kes ju ka kasvaval määral vanemahüvitiste turul osalevad, võivad vahed olla suuremadki.

Kindlasti pole vanemahüvitis ainus sünnitamisea kasvu mõjutav tegur. Aga fakt jääb faktiks, ühe inimpõlve vältel on nii esmasünnitaja kui ka keskmise sünnitaja vanus Eestis kasvanud enam kui neli aastat ning keskmine on tõusnud 30 eluaastani. Sama trendi jätkudes jõuame juba sajandi keskpaigaks olukorda, kus sünnitajate keskmine vanus on 37 aastat ja esimene laps sünnitatakse umbes 32-aastaselt. Kuna vähem põlvkondi sajandis tähendab lõpptulemusena väiksemat rahvaarvu, peab järeldama, et kõik instrumendid, mis soosivad keskmise sünnitusea kasvu, on vastuolus põhiseaduse sissejuhatava mõttega (rahvuse säilimine läbi aegade).

Vanemahüvitise kaotamine oleks selge poliitiline võimatus, aga selle reformimine õilsa eesmärgi (suurem rahvaarv ilma suure immigratsioonita) saavutamiseks peaks olema lausa erakondade ja nende valijate ühishuvi. Praegune maksmise kord on sõnastanud reegli «enne karjäär, siis lapsed», rahastamise alust muutes saaks selle lause vastupidiseks pöörata. Et poliitiline programm ja raha jagamine vajab konkreetsust ja täpsust, öelgem näiteks, et riigi silmis on esmasünnitaja ideaalvanus 22 aastat. Järelikult nähakse selles eas esmasünnitajatele ette ka kõrgeim hüvitis, mis siis iga «edasilükatud» aastaga hakkab 1/20 kaupa kahanema, jõudes 42-aastase esmasünnitaja puhul nulli. Samalaadne kahanemine toimuks ka sünnijärjekorras teiste, kolmandate jne laste sünni, aga ka meeste-isade puhul (mida vanem, seda vähem on talle võimalik hüvitada).

Ideoloogiliselt on vanemahüvitise lahtihaakimine senistest sissetulekutest ehk natuke raske Reformierakonnale, kuid kui ühiskonnas vanemahüvitisteks jagatav kogusumma ei vähene ning muutus viiakse läbi üleminekuperioodiga, ei kannataks eriti keegi – plaani korrigeerides saaks tulevane ärinaine sama raha kätte, ainult noorelt, mitte keskeas. Lisaks sellele, et uus kord soosiks rahvastiku (ja sellega koos nn töökäte hulga) kasvu, oleks see ka objektiivselt õiglasem, sest kalendriaasta sissetulekutes võib olla palju juhuslikku, vanus on aga täiesti võltsimiskindel arvestamise alus.