Anneli Ammas

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Mai lõpus, kui õunapuud õitsesid ja koolimajad olid tühjad, saatis värske haridusminister Jevgeni Ossinovski vene koolidesse tähtsa nn sõltumatu komisjoni, et selgitada välja, kui halvasti on keelereform toimunud.

Sügiseks oli vaja saada poliitiliselt sobiv raport ja see valmiski. Komisjon leidis, et vene koolide osaline üleminek eesti keelele on ebaõnnestunud, reformi eesmärk ei ole selge ning üldse tuleks anda vene koolidele vabadus valida, kui palju ja mida nad üldse eesti keeles õpetavad.

Kui haridusminister oleks tellinud näiteks minult samateemalise raporti, oleksin võinud selle kirjutada ilma eksamite ajal koole kiusamata. Lähtudes kogemustest ja mitmetest spetsialistide kriitilise pilguga tehtud analüüsidest.

Kevadel lõpetasid vene gümnaasiumi esimesed reformilennud, kes kolm aastat on õppinud 60 protsenti kursustest eesti keeles. Kuidas reform, mida alustati 2007. aastal, on siiani läinud?

Paljudesse vene koolidesse on asunud tööle eesti emakeelega õpetajad. Osa vene emakeelega õpetajaid, kelle eesti keele õppimise motivatsioon lonkas enne reformi kahte jalga, on eesti keele oluliselt paremini selgeks saanud. Lihtsam kõnekeel on suus ning oma aine eestikeelsed terminid jäävad üha enam meelde. Vene koolide õpetajad saavad osaleda eestikeelsetel koolitustel ja nõupidamistel, sest suudavad varasemaga võrreldes rohkem kaasa mõelda ja rääkida.

Eesti koolikultuur, mis on eesti koolides 20 aastaga oluliselt muutunud tänu eri õpilasi kaasavatele metoodikatele, eri õppematerjalidele, on jõudmas vene koolidesse. Seda tänu tihedamale suhtlusele nii ministeeriumi ja selle allasutuste kui ka eesti õpetajatega.

Vene koolide järjest suuremat sulandumist Eesti haridussüsteemi näitavad nende iga aastaga paranevad õpitulemused. Väga head on suures osas koolides ka eesti keele kui teise keele riigieksami tulemused. Selle põhjus on kindlasti ka noorte vene emakeelega inimeste tasapisi kasvav sulandumine eestikeelsesse ühiskonda, õpilasvahetused, eri emakeelega noorte suhtlus. Aga ka igapäevased eestikeelsed ainetunnid on andnud võimaluse keelt kuulda ja selles suhelda. Paranenud eesti keel on andnud kindlustunde astuda Eesti ülikoolidesse. Üha enam kohtab vene emakeelega noori avalikus teenistuses.

Loomulikult ei ole keelereform kerge olnud. Emigratsioonis, teise riigikeelega riikides elades on see paratamatu. Kahes keeles õppimine nõuab oluliselt suuremat eneseületust ja pingutust kui emakeeles õppijailt. Eesti riigi asi on oluliselt rohkem koolitada uusi õpetajaid, kes on võimelised kahes keeles õpetama ja kes on tänapäevased aineõpetajad. Häid õppevahendeid ei saa niipeagi küllalt olema. Tööd on veel palju.

Kokkuvõttes – keelereformi lihtsam eesmärk on jõudmas ka vene koolidesse ja annab esimesi tulemusi. Eesti ja vene emakeelega noortel peavad olema elualguseks võrdsed võimalused.