FOTO: Urmas Nemvalts

Eilne niinimetatud tasuta piima päev Tallinnas Vabaduse väljakul ja riigikogu ees möödus hoogsalt.

 Rahvast tuli piimapudeleid haarama nagu murdu ning aktsioon pälvis ka suure meediatähelepanu. Korraldajate eesmärk sai täidetud – plaanitud sõnumid jõudsid avalikkuseni, ning seda väljapeetult, mitte šokeerides. Siin on vähemalt kaks positiivset momenti: suudeti parandada inimeste teadlikkust valdkonnaga seotud probleemidest ja heas mõttes reklaamida kvaliteetseid Eesti tooteid.

Ajad pole kodumaisele toidutootjale tõesti kerged: Venemaa on rahvusvahelistele sanktsioonidele vastukaaluks kehtestanud impordipiirangud, uuest aastast kaovad Euroopa Liidu piimakvoodid, lihatootjaid ähvardab Aafrika seakatk. Paljud põllumajandustootjad on otse välja öelnud, et nende tulevik on enam kui tume. Võimalik töökohtade kadumine omakorda tekitab valdkonna eripära arvestades sotsiaalseid pingeid ning iga inimene mõtleb neid jutte kuuldes murelikult, mida see võiks tähendada tema rahakotile.

Kuid mündil on ka teine külg. On tootjaid, kelle sõnul näiteks Venemaaga seotud äririskid on kogu aeg teada olnud, mistõttu praegu pole halamisel mõtet. Rīgas Piensaimnieksi tegevjuht Neeme Jõgi põrutab otse: «Piima hind peab tasuma (ja on tasunud) tootmiseks vajalikud kulutused, katma investeeringute taastootmise ja andma ka mõningast kasumit. Kõik ELi või Eesti riigi toetused on lisatulu.» (EPL, 16.09)

Küllap on tõde mõlemal pool. Kahtlemata vajab ELi põllumajanduspoliitika reformimist, toetuste pool ühtlustamist või sootuks kaotamist. Kindel on aga see, et eilse järel pälvib põllumajandustoetuste küsimus riigieelarve menetlemisel palju tähelepanu. Ning tarbijad on üksiti saanud märguande, et kodumaiseid piimatooteid võiks lausa teadlikult osta. Tehkem seda! See rõõmustaks ka rahandusministeeriumi prognoosijaid, kes SKT kasvus näevad just sisetarbimise suurenemist.

Eilset piimajagamist tuleks kiita ka puhtalt meeleavalduse vormi poolest. Põhiseadus annab kodanikele õiguse rahumeelselt koguneda ja meelt avaldada, kuid tähelepanu püüdvad üritused kipuvad ikkagi olema läbinisti negatiivsed. Oleme ju näinud (valdavalt küll Brüsselis), kuidas piima protesti märgiks sõna otseses mõttes tänavakividele ja rentslisse valatakse.

Seesugune destruktiivne viis peegeldab sageli paraku üsna pinnapealset lähenemist ja konstruktiivsuse puudumist. Teisisõnu on hea, kui paistavad ka korraldajate ideed, mis kinnitavad, et lahendust ei peeta mustvalgeks, vaid ollakse valmis seda ühiselt otsima. Selgitava tee valinud eilse piimapäeva korraldaja ehk Eesti põllumajandus- ja kaubanduskoda asetub siin positiivsesse valgusse.