Viktoria Korpan

FOTO: Peeter Langovits

Toimetuse koosolekul tekkis eile arutelu, kes ajakirjanikest võiks vene keele teemalise kommentaari kirjutada.

 Tundus, et just minul on seda kõige mõistlikum teha. Ehkki on oht, et mind süüdistatakse kohe erapoolikuses (mitte-eestlane ju), valdan ma erinevalt mõnedest eestlastest ja mõnedest venelastest mõlemat keelt, julgen öelda, viisakal tasemel.

Eestlasest kolleegil oleks vist otstarbekas oma närve säästa. Sest mõnigi kord tundub, et kui eestlane võtab sõna ja julgeb oma nime alt avalikult öelda, et vene keele oskus on väärtus, siis on ta teiste eestlaste seas reetur ja potentsiaalne küüditaja. Ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas julgustab sisuliselt inimesi vene keelt mitte õppima. Selleks ei ole tarvidust ega tööandjate ja ühiskonna survet, ütleb ta eilses Postimehes.

No tõepoolest, milleks seda marginaalset vähemuse keelt tavalisele eestlasele vaja. Inglise keel, kodanikud, inglise keel, muidugi, on see, mis edasi viib. Ja inimese ajumaht on ju piiratud, õpid vene keele ära, äkki rohkem ei mahugi midagi. Hakkad veel «valuveljed» suurest segadusest lahku kirjutama. «Mina vene keelt oma riigis ei räägi!» raiuvad anonüümsed netikommentaatorid ja saavad selle peale paarsada toetavat klikki. Oeh.

«Mina tahaks, et laps õpiks eesti keele ära, aga tema paneb rõhku prantsuse keelele ja loodab leida tööd välismaal,» kurtis üks Ida-Viru venelasest lapsevanem artiklis, mis rääkis keelekümbluse võimalustest eestikeelsetes peredes.

Mõlemast rahvusest noored inimesed leiavad, et teise vähemuse keel (eestlastele on vähemus venelased, venelastele maailma mastaabis eestlased) ei ole nii vajalik. Aga need on noored inimesed, kes pole veel tööturule sisenenud, elu ei tunne ja vajavad ehk ka tarka nõu.

Seda enam peaks haridusministrina töötav täiskasvanud(!) inimene rõhutama, et iga selgeks saadud keel on väärtus. (Päike tõuseb endiselt idast.) Igatahes ei tohiks kõlama jääda «tähtsuse vähenemine», isegi kui ütleja pidas silmas kuiva võrdlust nõukaaegse kooliga, kus õpilasel valikuvõimalusi ei olnud.

Õnneks on meie riigis arukad erasektori esindajad, kes ei lähtu mitte erakonnapoliitikast, vaid tervest mõistusest ja situatsioonist turul. Kes näeb probleemi, kes võimalust.

Kui nende seas, kes loevad seda kommentaari, on ka nood paarsada, kes tulivihaselt vene keelt ja venelasi vihkavad, siis teile ka soovitus – õppige ikka keel ära, vaenlast peab ju tundma. Aga üldse, nagu tavatses öelda kass Leopold: «Ребята, давайте жить дружно!» (Keeleinspektsioon võib helistada mulle isiklikult, tõlgin omavahelises vestluses ära.)