Zubin Mehta

FOTO: Israel Philharmonic Orchestra

Esimest korda Eestis: Eesti Kontsert avab hooaja suurejooneliselt maestro Zubin Mehta ja Iisraeli Filharmoonikutega.

Arveametnikust Mehli Mehta, hilisem Bombay amatöörorkestri asutaja, peadirigent ja kontsertviiuldaja, lootis kogu südamest, et tema vanemast pojast Zubinist saab ükskord tubli arst. Amet olnuks aus, leib laual ja inimeste lugupidamine garanteeritud. Kuid küllap aimas isa juba siis, kui nägi viieaastast poega koduhoovil logiseval juurviljakastil kätega hoogsalt õhku rapsimas ja kujuteldavale orkestrile korraldusi jagamas, et nii need asjad paraku minna ei pruugi…

Siiski ei pidanud ta üleliigseks poja südametunnistusele koputada, öeldes, et enne kui muusikale mõelda, tuleb siiski mingi amet selgeks õppida. Kuid poega ei köitnud ei arsti- ega isa eeskuju järgiv arveametniku töö. Zubin Mehta ütleb oma memuaarides «Minu elu partituur», et kuidas saanukski ta midagi muud valida, kui ta ELAS muusikas – see ümbritses teda lakkamata. Seda enam, et isa ise ei toiminud oma sõnade järgi, kui andis Bombays eramuusikatunde, mängis ühe trio koosseisus linna inglise klubides ja asutas lõpuks koguni orkestri. Kuigi muusikas iseõppija, oli just isa see, kes pojale juba algkooli ajal üksipulgi orkestripille tutvustas ja noodikirja selgeks õpetas.

Nii seisiski Zubin asjaolude kokkusattumusel 15-aastaselt isa orkestri ees, et aidata viimasel valmistuda viiuldaja Yehudi Menuhini kontserdiks. Proovis kandis isa ette Menuhini viiulisoolo ja Zubin juhatas. See tunne oli ülev, seda tahtnuks tunda veel ja veel.

Sestap pole ime, et noore Mehta meditsiiniõpingud Bombay ülikoolis perekonna meelehärmiks lühikeseks jäid ning noormees kaugele Euroopasse kippus. Ei, mitte niisama, vaid sihiga astuda Viini muusikaakadeemiasse Hans Swarowsky kuulsasse dirigeerimisklassi.

Mehta suurt annet, dünaamilist-leegitsevat dirigeerimisstiili ja vastupandamatut lavasarmi pandi tähele kohe, kui ta 1958. aastal pärast muusikakõrgkooli lõpetamist Viinis debüüdi tegi. Samal aastal riputati talle Liverpoolis rahvusvahelisel dirigentide konkursil kaela võiduloorberid ning maailm oli noore muusiku ees valla. Uut säravat talenti tervitasid avasüli Berliini, Viini, Los Angelese, New Yorgi, Tel Avivi, Müncheni ja paljude teiste maailmakuulsate kontserdimajade orkestrid ja lavad.

24-aastaselt seisis Mehta juba peadirigendina Montreali sümfooniaorkestri ees, kaks aastat hiljem vallutas sama ametiposti Los Angeleses.

Mehta vaist polnud teda petnud: ta oli teinud ainuõigesti, et polnud püüdnud oma muusikakirge külma laubakompressiga jahutada. Just suures muusikas oli tema õige koht, selle jaoks oligi ta siia ilma sündinud!

«Dirigeerimine on minu eneseväljendusviis, minu suhtlemisvorm orkestri ja publikuga. Ma ei suuda seda lõpetada,» on Mehta öelnud mõne aasta taguses intervjuus.

Aastatel 1978–1991 oli Mehta maailmakuulsa New Yorgi Filharmoonikute kunstiline juht ja peadirigent, saades nõnda pikima staažiga muusikuks sel ametikohal. (2000–2012 oli New Yorgi Filharmoonikute tegevdirektor ning 2004–2012 president Zubin Mehta vend Zarin Mehta, kes oli järginud hoolega isa nõuannet ja õppinud raamatupidajaks.) Iisraeli Filharmoonikute ees seisab Mehta eluaegse peadirigendina aastast 1981, koostöö orkestriga algas aga palju varem – aastal 1968.

Mehtas pulbitseb lisaks muusikalisele andele tohutu annus sotsiaalset närvi ja õiglustunnet, mis leiab suurepärase väljundi arvukate heategevuskontsertidena, mida ta on andnud tõenäoliselt rohkem kui ükski teine dirigent maailmas. Oma orkestritega on ta esinenud kõige võimatumates oludes ja paikades: Jugoslaavia sõjaohvrite mälestuskontserdil Sarajevo raamatukogu varemetel; Buchen­waldi surmalaagri mälestuskontserdil Weimaris, kus ta viis kokku oma Iisraeli ja Saksa orkestri; plahvatusohtlikus Kashmiris ja India ookeani tsunamiohvrite mälestuskontserdil – kui nimetada vaid mõned.

Mehta on öelnud, et pole iialgi midagi kartnud, kuid muretseb palju ja paljude pärast. Ta ei katkestanud 1991. aastal Lahesõja raketirünnaku ajal Iis­raelis kontserti, kuid lõpetas Metropolitan Opera tuuri 1967. aasta Kuuepäevase sõja ajal, et jõuda viimasele Iisraeli suunduvale lennukile ja olla toeks Iis­raeli Filharmoonikutele – orkestrile, mida Mehta on nimetanud oma esimeseks armastuseks.

Iisrael on osanud maestro panust väärikalt hinnata, kuigi Mehta jäägitut pühendumist ja lojaalsust praegusele kodumaale ja orkestrile on alati saatnud maestro otsekohene ja karm kriitika sealsete poliitikute aadressil. Kuid kuna Mehta on panustanud kahe kogukonna suhete parandamisse nii arvukate heategevusprojektide kui ka kontsertidega ning olnud Iisraelis aastakümneid sallivuse ja leppimise eestkõneleja, on talle lubatud väljaütlemised, mida kellegi teise suust ilmselt ei talutaks.

Koos lähedase sõbra, samuti maailmakuulsa dirigendi Da­niel Barenboimiga algatas ta muusikaprogrammi Rām Allāh’s, annetades sealsetele araabia noortele kasutatud muusikainstrumente, toetades nende muusikaõpinguid ja andes tasuta kontserte. 2009. aastal algatas Mehta muusikaharidusprojekti Mifneh (’pöördepunkt’), mis on mõeldud Iisraeli araabiakeelsetele koolidele, eesmärgiga ehitada muusika toel rahusild kahe vaenuliku kogukonna vahel. Koos vend Zariniga tegi ta 1995. aastal teoks isa unistuse: jagada India andekatele lastele tasuta muusikaharidust.

1981. aastal põhjustas Mehta otsus kanda Iisraeli Filharmoonikutega Iisraelis ette Wagnerit (Iisraeli Filharmoonikud ei esita Iisraelis Hitleri lemmikhelilooja muusikat põhimõtteliselt) suure skandaali nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt. Publik korraldas orkestri ja dirigendi häbistamiseks kisakoori, kuid Mehta ei katkestanud ettekannet. Kui ta kontserti mõni päev hiljem korrata tahtis, oli kisakoor nii vali, et ettekanne tuli siiski pooleli jätta.

«Tajusin, et olin teinud vea. Oli veel liiga vara Iisraelis Wagnerit mängida…»

Mõni aasta hiljem vapustas Mehta publikut taas, seekord meeldivalt, kui pani oma mõlemad orkestrid, Iisraeli Filharmoonikud ja Baieri Raadio Sümfooniaorkestri, mängima koos Buchenwaldi surmalaagri mälestuspäeva kontserdil.

Maestro, te saate iga päev arvukalt kontserdikutseid üle maailma, miks otsustasite Iisraeli Filharmoonikute tänavusse kontserdituuri lisada Tallinna?

Meie Leedu impressaario pakkus selle välja ja ma nõustusin otsekohe. Just seetõttu, et ei mina ega mu orkester pole siin varem käinud. Nüüd saab see siis lõpuks tehtud.

Olete kord öelnud, et teie süda kuulub Indiale, seejärel tuleb Iisrael ja kolmandal kohal on Los Angeles. Mis on nende kolme paiga märksõnad teie jaoks?

Elan ja töötan nii paljudes maailma paikades. Sarnaselt paljude teiste dirigentidega tunnen end hästi igal pool, kus töötan. Minu peamine elukoht on Iisraelis, sest seal on juba 46 aastat minu orkester. Kuid India on mu kodumaa! Seal tunnen end tõesti alati koduselt ja USA passi kõrval on mul tänini ka India pass.

Los Angeles on mulle väga kallis linn, sest siin (maestro oli intervjueerimise hetkel LAs) on mu Ameerika kodu, siin elasid aastaid mu vanemad ja siin on mind kui muusikut aastakümneid soojalt vastu võetud. Olin vaid 26, kui minust sai Los Angelese Filharmoonikute kunstiline juht.

Kuigi teie kodumaa on India, olete alati rõhutanud oma parsi juuri ja päritolu.

Just, sest see on mulle väga tähtis! Meie, parsid, pärineme Pärsia zoroastristidest, kes põgenesid Indiasse 9. sajandil islamiseerimise hirmus. Väike osa neist, umbes tuhande ringis, jõudis paatidega India läänerannikule. Kuid me jäime iseendaks – me ei segunenud indialastega, ei vahetanud usku ega ahistanud teisi oma usuga. Parsidel pole usuliselt kellegagi probleeme.

Pean end ennekõike pärslasest parsiks ehk tänapäevast terminoloogiat kasutades iraanlaseks, kuid India on mu kodumaa. Mind kui parsit teeb murelikuks see, et meid jääb ­aina vähemaks ja vähemaks – meid on maailmas kokku umbes 80 000.

Kas järgite igapäevaelus ka mingeid parsi rituaale?

Kui me kohtume, siis näete. (Naerab.) Jah, järgin küll – usukombeid.

Elame väga rahutus maailmas – mitmes paigas käib sõda, olukord on taas pingestunud ka Iisraelis, teie praegusel kodumaal. Olete öelnud, et armastate seda maad nii väga, et just seepärast näete kõiges seal toimuvas suurt tragöödiat. Miks Iisrael teie südamele nii kallis on?

Esiteks sellepärast, et alustasin just seal – 1968. aastal kutsuti mind Iisraeli Filharmoonikute kunstiliseks nõustajaks, hiljem sain kunstiliseks juhiks, aastal 1981 nimetati mind orkestri eluaegseks peadirigendiks. Olen selle maa ja muusikutega seotud juba 46 aastat, enam kui poole elust. Olen seal muusikuna üles kasvanud, täiskasvanuks saanud ja tunnen end väga lähedasena nii selle maa kui ka inimestega.

Ma ei häbene teile öelda, et nutan iga päev selle kõige pärast, mis praegu Iisraelis toimub. Olin Iisraelis juulis, ajal, mil raketid lendama hakkasid. See oli kohutav! Käisin seal, kaasas rahusõnum, sest peame ju Iisraeli Filharmoonikutega 6. oktoobril hoo­aega alustama. Ei tea, kuidas see kõik kujuneb…

See võib olla kujuteldamatult raske nii teile kui ka orkestrile – olla pidevalt sellise poliitilise ja emotsionaalse surve all, suuta siiski mängida, positiivseid emotsioone jagada, tulla lavale ja pakkuda inimestele elamusi.

Te olete üle pika aja esimene ajakirjanik, kes seda minult küsib: kuidas me suudame, mida see meile tähendab?

Teate, see on väga raske, sest paljude meie orkestri liikmete pojad ja tütred on armees, st sõdivad. Sellele ei saa lavale tulles mitte mõelda.

Kui olukord läheb mõnes riigis või maailmas poliitiliselt kuumaks, ütlevad paljud loovinimesed, et jäetagu neid rahule, sest nemad teevad kunsti ning kunst ja poliitika ei käi kokku. Teie ei ole kunagi tahtnud või suutnud neid kaht lahutada ning reageerite alati häälekalt. Miks te oma elu nii keeruliseks teete?

Sest ma ei ole kunagi sellistest inimestest ega nende seisukohtadest aru saanud! Mina ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui probleemid puudutavad riiki, millega olen olnud nii palju aastaid tugevalt ühte köidetud.

Jah, see teeb mu elu raskeks, sest olen väga tihti risti vastupidisel seisukohal kui Iisraeli poliitikud. Ma olen näiteks absoluutselt vastu Iisraeli asunduste rajamisele Palestiina territooriumile ja raketirünnakutele – see kõik on nii kahetsusväärne!

Teades, kui palju olete andud elu jooksul heategevuskontserte, näib, et usute siiralt muusika jõudu. Et muusika võib muuta maailma paremaks.

Muusika mõjujõudu ei tohi kunagi alahinnata.

Olete kahe väga erilaadse ja julge muusikaalase koostöö algataja: Mif­neh on suunatud Iisraeli araabiakeelsetele koolidele ja koos dirigent Daniel Barenboimiga toetate Rām Allāh’ andekate noorte araablaste muusikaõpinguid. Kuidas neil projektidel läheb?

Oleme koos Uri Ben Davidiga, kellega Mifnehi algatasime, projekti edenemisega väga rahul. Sellesse on kaasatud umbes 150 last ning meid toetab palju fonde.

Ka koos Daniel Barenboimiga algatatud Rām Allāh’ projekt on täies elujõus.

Töös on veel kaks projekti: üks Naatsaretis ja teine Shwaramis.

Hästi läheb ka Indias minu ja vend Zarini isa auks rajatud fondil, mille abil saab igal aastal tasuta muusikaharidust enam kui 200 last.

Kuid pean tunnistama, et kõigile neile projektidele rahastajaid leida pole alati kerge.

Teie salvestiste loetelust vaatab vastu puhas kuldne klassika. Kui soojad on teie suhted nüüdisheliloojatega, keda neist peate hingelähedaseks?

Oh, mu suhted nüüdismuusikaga pole kaugeltki nii jahedad, kui arvate. Mängime nüüdismuusikat eriti palju Iisraelis, ja eriti Iisraeli nüüdisautoreid, kuid ka paljusid teisi. Minu lemmikute hulka kuuluvad nii Messiaen, Berio, Boulez, Stockhausen kui ka mitmed Iisraeli noorema põlvkonna heliloojad.

Üks neist, keda väga hindan, on Avner Dorman, kelle avamänguga «Savage» (valik pole sugugi juhuslik, tõlkes tähendab see «metslane», «jõhkard» ja pärineb Dormani sümfoonia «Ellef» osast «Veresaun» – R. L.) avame 6. oktoobril Iisraelis Iisraeli Filharmoonikute hooaja.

Kui oluline on teile kui dirigendile tajuda või teada, mida publik teilt ootab?

Ei saa ainult publiku tahtmise järgi teha, sest suur osa klassikalise muusika publikust on üsna konservatiivne. Teisalt – muidugi pead sa teadma, mida publik armastab, ja sellega tuleb kava kokku pannes arvestada. Näiteks Richard Strauss sobib suurepäraselt tasakaalustama nüüdisaja ägedaid heliloojaid.

Kuid ma leian, et just dirigendi kohustus on avardada publiku kuuldevälja ja tutvustada neile võimalikult laia muusikaspektrit.

Kas dirigendi roll ja positsioon on jäänud samasuguseks kui pool sajandit tagasi, mil alustasite?

Mulle tundub, et jah – see tundub olevat endiselt oluline amet, päris ilma orkester vist välja ei veaks. (Naerab.)

Muusikat on peetud inimolemuse kvintessentsiks nii heas kui ka halvas – kas nõustute sellega?

Kahtlemata! Kas suudaksite ette kujutada muusikata maailma – see pole lihtsalt võimalik. Maailma muusikata ei saa olla! Ma ei räägi klassikalisest muusikast, vaid kogu maailma muusikast – ükskõik millisel kontinendil, ükskõik millise rahva seas või kultuuris, ükskõik millises žanris. Inimene vajab muusikat, muusika peab meie elus olema!

Millal juhatasite viimati orkestrit, tundes südames tõelist õnnetunnet?

(Naerab.)

Olen orkestri ees alati õnnelik. Arvan, et iga inimene, kes kontserdil käib, on sealt lahkudes kasvõi pisutki õnnelikum kui see, kes jättis tulemata.

Eelmisel aastal andsin koos oma Baieri orkestriga heategevuskontserdi Indias Kashmiris, mis on poliitiliselt väga konfliktiderohke piirkond. Mängisime välilaval, imelises Mughali aias, enam kui pooleteisele tuhandele inimesele, mitu tuhat sai sellest osa teleülekande vahendusel. Kandsime ette nii Beethovenit, Tšaikovskit kui ka Kashmiri traditsioonilist muusikat, ja ma nägin, kuidas see kuulajaid puudutas. Ma tõesti usun, et nad lahkusid sellelt kontserdilt paremate inimestena. See teadmine tegi mindki väga õnnelikuks.

Kas nende pikkade muusikas oldud aastate jooksul on muusika mõte, tähendus või musitseerimise eesmärk teie jaoks muutunud?

Olen kogu elu olnud muusikast võlutud, alates õpinguaastatest Viinis.

Olete te kunagi juhatanud mõnda eesti helilooja teost?

Kahjuks mitte, kuid Arvo Pärti on Iisraelis ette kantud.

Aga kas Arvo Pärdiga kohtunud olete?

Ei, kuid ma väga sooviksin seda.

Alustasite muusikaõpinguid klaverist ja kontrabassist, kuid teil olevat väga ilus hääl. Millal oli teil viimati põhjust laulda?

Selle põhjuse leiab alati, ma laulan tihti!

Muusika kõrval on teie suur kirg kriket. Kas mängite endiselt või vaatate pigem telerist?

Oh-oh-hoo! No on nüüd alles küsimus! (Naerab südamest.)

Mõni aasta tagasi mängisin Münchenis Frankfurdi meeskonna vastu. Jälgin kriketit telerist pidevalt. Ausalt öeldes olen praegu täiesti masenduses, ja sama juttu räägiks teile iga indialane: eelmisel nädalal (augusti keskel) kaotasime Londonis Inglismaale, kusjuures inglased ei mänginud hästi, kuid meie omad suutsid mängida veelgi halvemini.

Eesti Kontserdi 2014/2015. a hooaja avakontsert

Laupäeval, 20. septembril

Kell 20 Estonia kontserdisaalis

Iisraeli Filharmoonikud

Dirigent Zubin Mehta

Kavas Pjotr Tšaikovski sümfoonia nr 6 h-moll op 74 «Pateetiline» ja

Richard Straussi sümfooniline poeem «Kangelase elu» op 40

Iisraeli Filharmoonikud

•    Iisraeli Filharmooniline Orkester (IPO) on Iisraeli juhtiv sümfooniaorkester, mille asutas 1936. aastal Palestiina orkestri nime all Poola päritolu viiuldaja Bronisław Huberman.

•    Huberman aimas ette Euroopas toimuvaid pöördumatuid muutusi ning kutsus rahvuskaaslastest muusikuid emigreeruma koos Palestiinasse (Iisraeli riik kuulutati välja 1948). See oli aeg, mil paljud Euroopa orkestrid vallandasid juudi rahvusest muusikuid, ning just neist tekkis orkestri algtuumik.

•    Orkester tegi debüüdi Tel Avivis 26. detsembril 1936 Arturo Toscanini käe all.

•    Ka Teise maailmasõja ajal oli orkester aktiivne, andes liitlasvägede sõduritele 140 kontserti.

•    Pärast 1938. aasta kristallööd Saksamaal keelati orkestril esitada Wagneri helitöid helilooja antisemiitlike seisukohtade ja tema loomingu seotuse tõttu natsisaksa ideoloogiaga.

•    Iisraeli riigi loomise järel 14. mail 1948 nimetati orkester Iisraeli Filharmooniliseks Orkestriks. 1958. aastal anti IPO-le esimese kollektiivina Israel Prize muusikakategoorias.

•    Orkester on teinud kontsertturneesid mitmel pool maailmas ja andnud kontserte paljude nimekate dirigentidega, nagu Zubin Mehta, Daniel Barenboim, Leonard Bernstein, Kurt Masur, Georg Solti, Lorin Maazel. Orkestri ees on soleerinud või debüüdi teinud paljud hiljem maailmakuulsaks saanud solistid: Yehudi Menuhin, Artur Rubinstein, David Oistrahh, Mstislav Rostropovitš, Daniel Barenboim, Glenn Gould, Jacqueline du Pré; Itzak Perlman.

•    1. septembril 2011, mil IPO esines Londonis BBC Promsil, katkestasid ettekande Palestiina poolehoidjad.

Allikas: IPO koduleht

Dirigent Zubin Mehta

•    Sündis 29. aprillil 1936 Indias Bombays (Mumbais).

•    Abielus endise näitlejanna ja telesaatejuhi Nancy Kovackiga. Tal on kokku neli last.

•    Sai esimese muusikahariduse Bombay sümfooniaorkestri asutanud viiuldajast isa Mehli Mehta käe all. 1958. aastal lõpetas Viini muusikaakadeemia Hans Swarowsky dirigeerimisklassi.

•    Alustas dirigendikarjääri 1958. aastal Viinis, samal aastal võitis Liverpoolis rahvusvahelise dirigentide konkursi ja temast sai Liverpooli Kuningliku Sümfooniaorkestri abidirigent.

•    On juhatanud paljusid maailma hinnatud orkestreid, olnud või on tänaseni Montreali sümfooniaorkestri, Los Angelese Filharmoonikute, Baieri Riigiooperi, New Yorgi Filharmoonikute ja Valencia ooperimaja peadirigent ja/või muusikaline direktor. Alates 1985. aastast Firenze Maggio Musicale festivali peadirigent.

•    1968. aastal sai Mehtast IPO muusikaline nõustaja, 1977. aastal sai ametinimetuseks kunstiline juht (kasutatakse ka nimetust muusikaline direktor). 1981 nimetati IPO eluaegseks peadirigendiks. Praeguseks on ta selle orkestriga seotud olnud 46 aastat.

•    Tegi ooperidebüüdi Montrealis 1963 («Tosca») ning on sellest ajast peale juhatanud oopereid nii Metropolitan Operas, Viini Riigiooperis, Covent Gardenis, La Scalas, Chicagos kui ka Firenze ja Salzburgi ooperifestivalil. 1998–2006 oli Baieri Riigiooperi muusikadirektor. Maailmakuulsaks sai ooperist «Turandot» tehtud suurejooneline filmiversioon (1998).

•    Aastatel 1990, 1995, 1998, 2007 juhatas ta kuulsaid Viini uusaastakontserte, see au on talle usaldatud ka 1. jaanuaril 2015.

•    Mehta on mitme orkestri audirigent ja muusikaühingute auliige. Kultuurisidemete edendamise, muusikakultuuri arendamise ning rahu ja sallivuse eestkõnelejana on teda autasustatud ÜRO, Iisraeli, Jaapani ja India ning mitme kontserdiorganisatsiooni kõrgete autasude ja aunimetustega. Ta on Tel Avivi ja Firenze aukodanik.

•    Ta on Viini Filharmoonikute, Müncheni Filharmooniaorkestri, Los Angelese Filharmoonia, Teatro del Maggio Musicale Firenze ja Baieri Riigiorkestri audirigent.

•    Just Mehta juhatas 1990. aastal maailmakuulsaks saanud kolme tenori (Luciano Pavarotti, Plácido Domingo, José Carreras) kontserti Roomas ja hiljem Los Angeleses.

•    2011. aastal sai Mehtast 2434. täht Hollywoodi Kuulsuste Alleel.

•    Mehtast on tehtud kaks dokumentaalfilmi.

•    Ta on välja andnud autobiograafilise raamatu «Minu elu partituur» (2009).

Allikas: Zubin Mehta ametlik veebileht