Meelis Niinepuu

FOTO: Erakogu

Gotlandi saarele istutatakse homme roosipõõsas meenutamaks eestlastest paadipõgenikke aastal 1944, kirjutab ettevõtja ja jahtkapten Meelis Niinepuu

Homme keskpäeval väljub Gotlandilt Slite sadamast piirivalvekaater, pardal Eesti ja Läti suursaadik, Rootsis elavate eestlaste ja lätlaste esindused, Gotlandi maakonnavalitsuse esindajad, piiskop. Meretseremooniaga mälestatakse neid tuhandeid eestlasi ja lätlasi, kes põgenesid 70 aastat tagasi septembris läheneva Punaarmee eest läände. Ligikaudu 10 000 neist võeti vastu Gotlandi rannikul. Varsti pärast seda läks meri ja rand pooleks sajandiks lukku.

Paljud eestlased jõudsid Rootsi lahtistes kalapaatides, mis alustasid teekonda Lääne-Eestist või saartelt. Paate ei viinud üle mere sugugi vaid kogenud kaptenid. «Merekaarti meil ei olnud. Oli vaid teadmine, et Rootsi on kusagil üleval vasakul,» rääkis üks paadipõgenik. Sageli mindi merele kalapaatidega, mis polnud maast kunagi olnud kaugemal kui mõni meremiil, või alustega, mis mahakantuna kuivasid metsa all. «Veel päev enne lahkumist paistis valgus paadi laudade vahelt läbi,» meenutab teine põgenik. Kolmas meenutab, et paat sai mootori samalt autolt, mis põgenikud randa sõidutas.

Septembrikuine Läänemeri on heitlik. Samal ajal kui varasügisene päike kuldab Kadriorus vahtraid, kõrguvad Saaremaa ja Gotlandi vahel tormiga 4–5-meetrised lained. Veetemperatuur langeb septembri teisel poolel, mil enamik põgenemistest aset leidis, kümne kraadini. Tuul puhub 20 meetrit sekundis. Paljud Eestist teele läinud ümbermaailmapurjetajad on ühel nõul, tormine Läänemeri on üks vastikumaid.

Gotlandil võeti paadipõgenikud vastu hästi. Samal ajal ei saadud võõrsil kunagi päris täpselt aru, miks riskiti tormisel merel oma kõige kallima varaga, pardal sülelapsed, vanaemad-vanaisad. Miks põgeneti vabastajate eest, kes purustasid Natsi-Saksamaa? Vabastajate stiilinäide, 1941. aasta juuniküüditamine, oli Rootsis vähetuntud ja seda oli toona raske mõista. Ka huvitas võõrustajaid, miks on vabasse Rootsi jõudnud põgenik endiselt hirmul?

Sellele küsimusele andis vastuse lõppev sõda. 20. mail 1945. aastal ilmus Dagens Nyheteris teadaanne, milles Nõukogude Liidu saatkond kuulutas, et on alustanud Nõukogude Liidu kodanike organiseeritud kodumaale saatmist. Samal ajal aktiveerusid ka nõukogude ametnike külaskäigud Rootsi põgenikelaagritesse.

See kõik muutis Rootsi jõudnud eestlased, kellest üleöö olid saanud «uued nõukogude kodanikud», närviliseks. Kui mõne aja pärast sai teoks Saksa armees teeninud eesti ja läti noormeeste dramaatiline väljaandmine Nõukogude Liidule Rootsi riigi poolt, sai osal eesti põgenikest mõõt täis ja nad otsustas taas oma vabadust otsida merel. Vabaduse odüsseia murdis maailmameredele.

Voldemar Veedam kirjutab oma raamatus «Purjetamine vabadusse», kuidas grupp eestlasi ostab kokkukraabitud säästudest 11 meetri pikkuse, päevinäinud ja peamiselt rannikusõitudeks mõeldud madala pardaga purjeka. Renoveerivad selle suure saladuskatte all ja põrutavad siis, naised ja lapsed pardal, Ameerikasse.

See uskumatuna näiv lugu pole aga sugugi erandlik. Samal teemal põhjaliku uurimistöö läbi viinud Jüri Vendla kirjutab oma raamatus «Unustatud merereisid», et kokku purjetati ajavahemikul 1945–1951 Ameerikasse 17 korral, millest kümme olid «eesti viikingite» organiseeritud merereisid. Ka nende laevnike seas oli mehi, kes maailmamerede tuuli varem maitsnud polnud ja kes kusagil Inglismaa rannikul pidasid alles nõu, kuhu suunas vöör sättida.

Lisaks USA-le jõudsid eesti põgenikud oma purjepaatidega veel Argentinasse, Brasiiliasse ja Lõuna-Aafrikasse. Sellekohased teated ja reisikirjad ilmusid veel viiekümnendate lõpus väliseesti ajalehtedes.

Kõige suuremat avalikkuse tähelepanu pälvisid siiski vahetult pärast sõda Ameerika Ühendriikidesse saabunud «eesti viikingid» oma väikestel purjepaatidel. USA ajakirjanduses ilmub hulgaliselt pealkirju nagu «7700 miili pikkune vabaduse odüsseia», «Kodus oota­b eestlasi surm», «Eestlasi ähvardab väljasaatmine», «Eestlased kui USA immigratsioonipoliitika jäälõhkujad» jne.

Pärast seda kui Ühendriikidesse jõudnud põgenikke ähvardas viisade puudumise tõttu väljasaatmine, sekkus president Harry Truman isiklikult. 26. oktoobril 1946 kirjutas president Truman oma ametlikus kirjas järgmist: «Olen isiklikult mures nende 48 eestlase saatuse pärast, kes enneolematu söakuse ja sihikindlusega ületasid Atlandi ja jõudsid meie rannikule kahe väikese, avatud pardaga paadiga. Samasuguse teedrajava sihikindlusega rajati kunagi meie riik.» Samas kirjas teatab president, et eestlaste väljasaatmine Ühendriikidest on peatatud ning ametkondadel on korraldus avada kõik teed selleks, et eestlased võiksid soovi korral jääda Ühendriikidesse. 2. novembril 1946 teatab president Truman ametlikus kirjas, et küsimus on lahendatud. Nagu teame, mängisid USAsse jõudnud Balti põgenikud hiljem olulist rolli USA mittetunnustamise poliitika pikaealisuses. See on pidanud ajaproovile vastu tänaseni.

Homme pärastlõunal istutatakse Gotlandil Slite sadamas vana põgenikepaadi juurde roosipõõsas. Roosi peetakse oluliste asjade lõpetamise ja täiuslikkuse sümboliks. Roosi pikka vart, okkaid ning kaunist ja lõhnavat õit võrreldakse elu enesega: pärast raskusi leitakse õnn. Olles rääkinud tänaseks paljude paadipõgenikega, ei paista sugugi, et õnn saabus paadipõgenike juurde pärast tõotatud maale jõudmist. See puhkes õide kaua aega hiljem, 20. augustil 1991.