Selles, et julgeolekuteema tuleva aasta märtsis aset leidvate riigikogu valimiste kampaanias tähtsale kohale kerkib, ei kahtle praegu vist enam keegi. Küllap olnuks see oluline ka tänavu eskaleerunud Ukraina sündmusteta, kuid sel juhul olnuks rohkem harjumuspärast välis- ja julgeolekupoliitilist retoorikat, nagu «tagame kahe protsendi SKT eraldamise riigikaitsele», ümmargust diplomaatilist juttu NATO tähtsusest jne.
Praeguses seisus kujuneb aga julgeolekuarutelu detailsemaks, süvitsi minevamaks, põhjalikumaks. Nädalavahetusel Reformierakonna volikogul teemale pühendatud aeg ja välja käidud ideed ainult kinnitavad seda. Erakonna eelmine käik, millega jõudis avalikkuse ette ajateenistuse pikkuse ja teatud tingimustel vabatahtlikkuse küsimus ning mida seejärel üsna jõuliselt kummutati ja summutati ning mida poliitilised oponendid kiirkorras ära kasutama tõttasid, tõi (küllap ka ettekavatsetult) kaasa segadust ja meediamüra. Pole kahtlust, et peaministripartei teeb läbi ühiskonnale antavate sõnumite juba otsapidi valimiskampaaniat.
Ühest küljest võib Reformierakonna algatusi muidugi tervitada. Teisalt, nagu igas valdkonnas, nii peaksime ka riigikaitses nägema suurt pilti. Ka erakondade ettepanekute ja lubaduste puhul peaksime vaatama, kas muudatused tõepoolest on põhimõttelised või on leitud justkui tehnilist laadi vigade parandused, mis peaksid olema õieti ametnike, mitte niivõrd poliitikute rida. Umbes sellist laadi kipub olema nii-öelda sõduri heaolu parandamise pakett.
Tegelikult pole siin ju kuigivõrd palju debateerida. Praeguses seisus peaks iga erakond toetama seda, mis aitaks Eesti kaitsevõimet tugevdada. Ajateenijatele ja reservväelastele suuremate garantiide (tasud, kindlustus) andmine ei peaks olema mingi poliitilise punktivõtu koht, vaid enesestmõistetav asi, mida võiks ja isegi tuleks juba lähiajal riigikogus arutada. Ka kutseliste kaitseväelaste palgatõus võiks olla koht, kus leitakse poliitilist üksmeelt, samuti tähelepanu pööramine missioonidel osalenud veteranide sotsiaalsetele muredele jne. Mõte riigikaitseõpetusest koolides väärib edasiarendamist – selles ei peaks nägema niivõrd militaarseid, kuivõrd üldhariva ja kindlasti ka praktilise väärtusega, lihtsalt eluks vajalikke teadmisi ja oskusi.
Kuid riigikaitse valdkonnas on tõeliselt suuri põhimõttelisi küsimusi. Näiteks neid, mida käsitleb uus riigikaitse seadus. Kuidas ikkagi toimib riigi juhtimine sõjaolukorras, kes juhtidest keda millistes situatsioonides asendab, kuidas pannakse paika käsuliinid? Milline roll ja vastutus langeb millistes olukordades erasektorile? Kui seda seadust Toompeal menetletakse, on kindlasti huvitav jälgida eri poliitiliste jõudude kompetentsi ja seisukohti sel teemal.