Olev Remsu: mida mõtles Putin?

Olev Remsu
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Remsu
Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Putini sisemüüt kõlab «mina päästan venelased ja Venemaa, taastan impeeriumi endistes piirides», kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Vene meedia suhtus Obama Eesti-visiiti huuli närides, kuid pole kahtlust, et tolle maa president Putin jälgis kõnede ja pressikonverentsi sisu hoolega, käskis seda ka oma nõunikel hoolega silmas pidada, seda enam, et saadaval oli sünkroontõlge vene keeldegi. Oletan, et USA saatkonna ettepanekul, kuid mis sellest. Ikkagi on see õige.

Ka mina jälgisin hoolega. Lisaks sellele püüdsin oletada, mida Putin mõtleb Obama ütlustest.

Alustaks vähe kaugemalt.

Ärgem arvakem, et Putinil jääb arust puudust. Töötada KGB kõige ihaldatumas (loomulikult nii-öelda omade hulgas), välisluure osakonnas, teenida seal suhteliselt noorelt välja alampolkovniku tärn eeldab kõrget intelligentsust. Mäletame ka tema neljatunniseid pressikonverentse, kus ta vastab sadadele, tundub, et ettevalmistamata küsimustele peast, paberile piilumata. Luuraja treenitud mälu! Putin on Obamaga võrdselt hea avalikkusega suhtleja, ent nende kahe mehe suhtlemisstiil on põhjani erinev – ühel sada protsenti tõsine ja autoritaarne, teisel naerusuine ja demokraatlik.

KGBga on üldse veidrad lood. Kolmetäheline purask oli määratud NLKP teenimiseks ja NSV Liidu võimu suurendamiseks, puraski sulased andsid selle kohta tööle asudes tõotusegi, ent oma kohustusega nad toime ei tulnud. Nõukogude Liit varises kokku, Jeltsin keelas NLKP. Paistis, et kagebeelased on suured kaotajad, nad osutusid teovõimetuiks, isegi hädisteks. Dissidentide järele suutsid nuhkida, kuid parteid ja riiki hoida mitte.

Kas kaotajad taandusid häbistatult? Mitte sinnapoolegi! Veidrus selles seisnebki, et täna on kagebeelased Venemaal võimul, nad täidavad kõrgeid ametikohti Putini lähikonnas, nii avalikke kui varjatuid. Nagu oleksid nad oma ülesannetega suurepäraselt toime tulnud. Aga seda enam tuleb neil kokku hoida, sest endine jõuetus riigihoidmisel on teada ju kõigil. Samas ei saa nad ka Nõukogude Liidu lagunemist kahetseda, sest just see avas tee totaalsele võimule. Varem pidid kagebeelased siiski mingil määral kuuletuma parteile, kus laiutasid hallid bürokraadid.

Inimesed alluvad oma sisemüüdile, mis on neile õige varasest east sisendunud või sisendatud.

Usklik näeb kõiges jumala tõestust. Sisemüüdiga on sama lugu. Tegelikult ei saagi seda usust lahutada. Kõikjalt vaatab vastu, kõikjalt kuuldub selle kinnitus, milles sa veendunud oled.

Söandan oletada, et Putini sisemüüt kõlab: «mina päästan venelased ja Venemaa, taastan impeeriumi endistes piirides».

Putin on kolmanda põlve tšekist, arvata on, et nooruseas ümbritsesid teda erariides ohvitserid. Mõelge vaid, poiss läheb 1. klassi, kodus tehakse sellel puhul suur pidu, aga ümber koogi- ja limonaadilaua istuvad onud ja tädid, kes kõik jumaldavad seda põrandaalust riiki, mis juhtis põrandapealset riiki.

Viimaks ometi tuli kauaoodatud aeg, mil temagi võeti tegijate hulka. KGB-tõotust vandudes sai lubatud võidelda kõigi, aga peamiselt läänevaenlaste vastu, see oli kohustus, mis vahepeal kippus nii mõnelgi konformistil ununema. Seda just renegaatide Gorbatšovi ja Jeltsini ajal. Flirditi USAga! Just sellepärast riigiga vussi läkski. Komistatakse tänagi.

Seesama naiivne Medvedevgi, kes on mulle külje alla ujunud, laskis koos Obamaga hamburgeritel hea maitsta. Kas ta on unustanud, kui apetiitsed on vene pirukad? Ja siis nimetas veel koduse miilitsa ümber politseiks. Minema Venemaalt need hamburgerid ja McDonald’sid! Tagasi miilitsaks!

Nüüd on siis see kotletivõileiva peafanaatik Obama «tere-tere, vana kere»-maal.

Mida ta sealt otsib? Igal asjal on piir. See on minu territoorium, see on selge juba alates Peeter I-st ning aastatest 1939–1940, Jaltas ja Potsdamis. Obama teeskleb rahuinglit, kuid samas soovib revideerida Teise maailmasõja tulemusi… Heidab mulle ette agressiivsust, ise tahab Ämaris sõjabaasi rajada! Süütab sõda, kuid süüdistab selles mind. Peab vastukäigu tegema.

Kuuba? Nicaragua? Venezuela? Kõige etem oleks, kui rajaks tugipunktid kõigisse kolme. Ma olen kogu aeg rääkinud, et Venemaa vastab asümmeetriliselt. Viiks Kuubale raketid tagasi, see oli üks Hruštšovi reeturtempe, et ta need sealt ära tõi. Küll ma leian, millega vendi Castroid töödelda. Aga see nõuab aega, esialgu peab lennukid ja allveelaevad NATO piiridele nihutama.

Ja las see Obama lubab pribaltidele abi minu tankide vastu, pärast parastatakse teda kui sõnasööjat. Mida suurema suuga lubab, seda parem mulle. Vaat, mida ütles – Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama oluline kui Pariisi, Londoni või Berliini kaitsmine. Mida ta sellega mõtleb? Ta vist ei tea, et Prantsusmaa pole NATO liige, ta kujutab oma kapsaaia suuremaks, kui see tegelikult on.

Venemaa on püha, suurendada Venemaa territooriumi tähendab suurendada pühadust. Lääs lähtub Roomast, läks seaduslikkuse ja materialismi teed, meie pärineme hellenistikast, oleme kunsti, filosoofia, usu ja Bütsantsi kaudu jõudnud tänasesse päeva, oleme vahepealsest eksitustest hoolimata järginud Kolmanda Rooma pühaduse missiooni. Kes taastas kiriku? Seda tegi sõja ajal Stalin. Siin on mõtlemise koht.

Pühaduse eest võitlemine annab õigustuse kõigeks, iseäranis kavaldamiseks. Mida rohkem läänega tülis, seda õilsam ja ausam.

Need, kes usuvad riigitelevisioonist edastatavat propagandat, on muidugi mangurdid, kes eksisteerivadki aplodeerimiseks. Tagugu peod tuliseks! Need, kes ütlevad, et ma valetan, eksivad suuresti. Mis vale see on, mida 90 protsenti rahvast heaks kiidab? Järelikult on tõde. Minu lähikondlased muidugi teavad, et ma valetan, ning kiidavad selle heaks ja valetavad kaasa.

Siin peitubki kriteerium, kellega võib arvestada ja kes üle parda heita. Ega keegi ei tea, mida ma homme teen. Mida ma nädala pärast teen. Ma lihtsalt ei anna seda teada. Hoida enda käes informatsiooni, tähendab hoida enda käes võimu. Las oletavad! Päris naljakas, kuidas Lavrov, Šoigu ja teised on sisse kukkunud, kui ma hiljem räägin avalikkuse jaoks neist erinevat juttu. See ongi meelsuse kontroll. Kas neelavad alla või mitte?

Oo, mingit salmiseppa tsiteerima! Mul on ikka tasemel nõunikud, naksupealt selgitasid välja, kes see Under sihuke on. Üks surnud natsionalist ja emigrant, laulis halleluuja Saksa röövvallutajatele. Kui juba parnass mängu tuuakse, siis tuntakse end kehvalt. Ajalugu teevad relvad, mitte riimis read, viimastega püütakse ainult hiilata ja populaarsust võita.

Seda Heinz Valku ma tean. Tema oli mul kirjas kui võimalik president pärast X päeva, uskusin, et suudan mängida tolle karikaturisti edevuse peale ning kasutada enda huvides tema populaarsust kohaliku rahva hulgas.

Kui meie tankid panevad selle Valgu riigi etteotsa, siis on tema kohus rääkida, et alles nüüd saabus tõeline niikuinii-võit, tõeline iseseisvus ja vabadus. Kahjuks oli agentuur teinud esialgu kehva tööd. Järelkontrollimisel selgus, et sihuke pilkepiltnik ei sobi. Pole juhitav! Seda halvem talle, vahest tuleb ta hoopis X päeval isoleerida. Nii ongi ajaloos – mõni läheb trellide taha, teine tõuseb troonile.

Nii või teisiti, aga sõda on Putinile kasulik. Lääs kihutab üha kiiremini eest minema. Samas seisab tohutu relvastus suuresti sihtotstarbelise kasutuseta. Sõda pidurdaks läänt. Just tuumasõda. Euroopast ei jääks midagi alles, USAst kaunis vähe, ent Venemaal on hiigelterritoorium, ka see on strateegiliselt rakendamata. Linnad muidugi kaovad, kuid Siberist ja Põhjalast jääb palju alles. Ma ei arva, et Putini märkus Põhja-Kasahstani kohta oleks juhuslikult pillatud. Usun, et varsti võime temalt kuulda, et Varssavi ja Lodz olid tsaari-Vene linnad ning Türgi piir läks kunagi märksa lõuna poolt. Ja Soome! Ja Alaska, see magus Alaska. Nende meenutamisega saab kõiki õrritada.

Riikliku plaani kõrval on isiklik. Poolel teel hobuseid ei vahetata ning seni, kuni relvad räägivad, on tema positsioon kindel, isegi kasvab. Kui peaksid õigeks osutuma kahtlused Putini salamisi soetatud hiigelvarandusest (150 miljardit!), siis ei tohi ta elu lõpuni võimult lahkuda, kuna uus valitseja võib ju asja avalikuks teha. Ja selles riskantses mängus ei tohi usaldada mitte kedagi. Ja miks ainult elu lõpuni võimul? Miks mitte pikemalt?

Näe, esimene abikaasa kinkis ainult tütreid, nüüd, pärast lahutust on avatud võimalus saada troonipärija. Ei kõlba ju dünastiat avada seelikuga. Pealegi pole patriarhaalsusele kalduvale Venemaale sugugi omased Prantsuse revolutsioonist levivad vabariigi ideed ja poliitvabadused. Kas saab pühadus olla mitmeparteiline? Kuidas see kolmainu kõlaski? Keiser, usk ja isamaa! Isamaa ja usk on olemas…

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles