Ahto Lobjakas: uus Eesti-NATO pakt

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Kui Eesti saab kesta vaid ­NATO abil, peab see tähendama muutusi mõlema jaoks. Võtkem seda kui kahe poolega loogikaülesannet.

Et Eestit kaitsta, peab NATO ümber sündima. Allianss peab moderniseerima kollektiivkaitse printsiibi selle juurde käiva motivatsioonipaketiga. Praeguse alliansi Venemaani nihkunud piirid näivad Lääne-Euroopa liitlaste jaoks kaugete ja ebaloomulikena. Enne 1990. aastaid jahutas Nõukogude Liidu külm hingus Saksamaad ja Prantsusmaad otse. Praegu immitseb oht läbi Baltimaade ja Poola. See muudab asja – näitavad meile Angela Merkeli saalomonlik distants ja Prantsusmaa käteringutamine Mistralite ümber.

NATO Cardiffi tippkohtumise järel peaks meil olema väga selge pilt sellest, mida alliansi ümbersünd peab tähendama, et oleksime tagatult kaitstud. Läbi tuleb raiuda Gordioni sõlm, mis seob ühiskaitse mõõga kokku demokraatliku mandaadi kaaluvihtidega. Milliseid ülivõrdeid NATO ka ei kuhjaks oma vägede nimetuste ette, ei lahenda see võtmeprobleemi: igasugune NATO-poolne sekkumine Eestis Venemaa agressiooni korral peab ära ootama liitlaste demokraatlikud sisedebatid. Sõttaminek maailma teise tuumajõuga vajab arutelu. Cardiffi tippkohtumisel loodi «väga kõrge valmidusega ühine tegevusgrupp» – mitme tuhande meheline kiirreageerimisüksus, sekkumisvõimeline 2–5 päeva jooksul. Reaalse ohu korral on aga Eestile tunnid sajandid ja vahepealne aeg eikellegimaa. Meile on vaja päästikut, mitte süütenööri.

Eestis ja Eesti lähedal viibivad NATO väed toimivad praegu psühholoogilise heidutusena. Sõjaliseks heidutuseks muudaks nad «juriidiline» käsuliin – nagu ütles Ants Laaneots (err.ee, 4.09) – või «eel-volitus» (Edward Lucas pärast NATO summit’it). Teiste sõnadega automaatne sekkumismandaat. Tegemist on Eesti välispoliitika suurima ülesandega ettenähtavas tulevikus – isegi kui ülesanne peaks osutuma lahendamatuks. Viimasele võimalusele viitavad demokraatia reeglid ja NATO harta artikkel 5 sõnastus. Võib-olla on ainsaks lahenduseks kahepoolne USA julgeolekugarantii, Eesti iisraeliseerimine (ettenähtavalt lootusetu).

Kuigi ülesandel võib puududa lahendus, ei paista alternatiivi oma poole rehkenduse tegemisele. Muidu vaatab vastu kuristik. Kui Eesti tahab olla NATO klientriik ja loodab kestmiseks lääne hea tahte julgeolekuabile, siis peab ta sellele faktile silma vaatama ja andma parima. Lohutuseks asjaolu, et maailma arenenuimate demokraatiate sõltlaseks olemine kattub meie nende huvidega, mis lähevad julgeolekust sügavamale. Me peame aru andma, et päästev nupulevajutuse-garantii tähendaks põhjatut usalduskrediiti meie välis- ja sisepoliitikale. Garanteerijad usaldaksid sõttamineku meie otsustada. Peale kõige muu on see tohutu vastutus.

Selline seis kohustaks Eestit üliettevaatlikkusele suhetes Venemaaga. Kapo operatsioon meetrite kaugusel Venemaa piirist, mis lõppes ametniku röövimisega FSB poolt, on näide sellest, mida Eesti ei tohi endale lubada. Pealkirjad Venemaa meedias – «Tabati välismaine spioon» – löövad meid ja meie liitlasi valusamalt kui mistahes teabehankeline kasu. Meil ei ole nende vastu kaitset.

Teine tingimus on suhtumine venekeelsesse kogukonda. Kui pikk maa meil käia on, näitas Obama kõne: lubadusi nägid kõik, vähemusi kui «osa tööst, mis meil kõigil teha tuleb» mitte keegi. Kolmandaks (kordan ennast) peame olema pühamad kui paavst ise selles, mis teeb meid läänelikuks. See on alles teises järjekorras «kaitsetahe». Enne tulevad vabadus ja respekt tema tingimuste vastu.

Tasuta lõunaid ei ole.