Kalle Muuli

FOTO: Peeter Langovits

Ka uus kool peab õpetama põhimõtteliselt sedasama, mis vana, kirjutab Kalle Muuli Õpetajate Lehes.

Maailm on muutunud, ideoloogiline võitlus on lõppenud, Ida ja Lääs elavad edaspidi sõbralikult koos, hõiskasid poliitikavaatlejad 20 aastat tagasi. Ameerika politoloog Francis Fukuyama kuulutas koguni ajaloo lõppenuks.

Ka Eesti seisis lootusrikka tuleviku lävel. Meie lapsed läksid 20 aastat tagasi esmakordselt kooli maal, kus polnud enam ühtki võõrast sõdurit. Tänavu on paraku üle hulga aja esimene aasta, kus me nii enam öelda ei saa. Võõrväed on taas Eestis, aga õnneks on need meie liitlaste, mitte okupantide omad. 20 aastat tagasi tähistati esimese koolipäeva eel viimase Vene sõduri lahkumist, nüüd tervitasime uue kooliaasta algul USA presidenti.

Vahepeal on elu palju muutunud, kuid mitte nii, nagu 20 aastat tagasi ette kujutati. Ajalugu pole lõppenud. Euroopas käib taas sõda. Kahe suure riigi tapatalgutes hukkub iga päev kümneid inimesi. Ja surm on ikka endine, mitte uus ega parem.

Ka inimloomus on ikka selline, nagu see on juba sajandeid olnud. Ehkki müügimehed sisendavad meile päevast päeva, kui pööraselt kiiresti kõik maailmas muutub, paistab tagasi vaadates, et muutunud on vaid pealispind. Uued on üksnes tehnilised vidinad, mille abil me oma ahnust ja hirmu, headust ja kurjust välja elame. Ehk muutunud pole õieti miski.

Need mõtted tulid mulle pähe, kui lugesin 1. septembri Posti­mehest Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmetsa kirjatööd «Uus kool».

Heidmets võtab oma suurepärases artiklis väga hästi kokku Eesti hariduse põhiprobleemid ja annab hea ülevaate uue kooli otsingute palavikust. Need otsingud lähtuvad eeldusest, et maailm vajab üha uusi oskusi, aga haridussüsteem on ajale jalgu jäänud.

Peaaegu kõik uue kooli otsijad tahavad õpetajat nihutada eemale tõeteadja ja ainuotsustaja rollist. Ja õpilast omakorda tahetakse välja kiskuda pelgalt äraõppija ja korralduste täitja rollist. See muudab paratamatult ka kogu koolipilti – enam pole vaja sirgeid pingiridu ja 45-minutilisi koolitunde, kooliellu saabuvad uurimine ja avastamine, rühmatööd ja projektiõpe.

Heidmets kirjutab: «Eesti väljakutse on väga heale kõvale haridusele juurde monteerida sama hea pehme komponent.»

Ma ei taha sellele poole sõnagagi vastu vaielda. Kõik on õige. Küll aga tahan kooliaasta alguse puhul rõhutada selle lause esimest poolt, «väga hea kõva hariduse» säilitamise tähtsust, et suure kooliuuenduse käigus last koos pesuveega kausist välja ei visataks.

Kui kuulata pööraselt kiiretest muutustest rääkijaid, siis jääb vägisi mulje, et tulevikus koosneb kogu inimkond ainult itimeestest, äpimüüjatest ja internetiga ühendatud lillepottide tootjatest. See on umbes sama, kui Gutenberg oleks kuulutanud, et tulevik on trükkalite, trükimasinate ehitajate ja kirjanike päralt.

Äripäev kirjutas hiljuti, et idufirmad on Eestis viimase kümne aasta jooksul loonud tuhat töökohta. Taevas teab, kas see arv ka tõele vastab, aga seda kuulutati uhkusega kui suurt saavutust. Tuhat töökohta 600 000-st ehk 0,15 protsenti kümne aasta jooksul!

Aga politseinikud, kokad, autojuhid, poemüüjad, ehitajad? Vaevalt me tulevikus nendeta hakkama saame. Kui palju need «minevikutööd» on viimase 20 aasta jooksul muutunud? Kokal on nüüd keraamiline pliit, autojuhil GPS-iga auto, politseinikul e-andmebaas ja müüjal kaardimaksega kassaaparaat, aga töö olemus ja sisu on sama.

Hüva, võib-olla on need liiga prostad ametid kõrgest kooliharidusest rääkimiseks. Võtame siis arstid, advokaadid, arhitektid. Peaaegu kõik Eesti selle ala tipud on saanud põhihariduse arvutieelsel ajastul, paljud sügaval nõukaajal. Aga see, et lisaks lihtsalt tarbetutele asjadele on koolis neile mõnes aines ka lauslollust õpetatud, pole neid ometigi lolliks teinud. Nõukogude kooliharidus pole takistanud kellelgi meistriks saamast ja tippu tõusmast, ka kaugele ette paljudest uuemal ajal koolis käinud inimestest.

Kui looja tervist ja jõudu annaks, võiks Eri Klas olla tippdirigent ja Toomas Sulling tippkirurg ka veel 20 aasta pärast, olgugi et nad mõlemad alustasid kooliteed Stalini ajal. Tähtis pole mitte see, kas nende kooliõpikus oli raadio leiutajaks parajasti Marconi või Popov, vaid see, et nad pidid selle nime lihtsalt pähe tuupima. Ehk nagu Heidmets märksa viisakamalt ütleb: ära õppima.

Brežnevi-aegne haridus ei segaks enamikul elualadel ka tulevikus edukat tööd, sest faktipuru läheb nagunii meelest, aga kool peab ennekõike andma töövõime ja õpetama õppima. See aga tähendab muuhulgas pühendumist, järjepidevat pingutust, keskendumist, enda kokkuvõtmist ka kehval päeval. Võime pikka aega järjest keskendunult ja veatult töötada on see, mis ühendab väga head kirurgi, dirigenti, autojuhti, advokaati, kokka, näitlejat, ajakirjanikku ja õpetajat. Ja selle oskuse annab kool. Või siis ei anna.

Vanas koolis drilliti (ära)õppimisvõimet sirgete pingiridade, 45-minutiliste koolitundide, keeruliste valemite ja pikkade luuletuste pähetuupimisega. Uus kool ei saa nii vist tõesti enam jätkata. Igapäevaelu muutuste tõttu ei taha õpilased enam nõnda õppida ja õpetajad ei saa seetõttu neid nii enam ka õpetada. Aga sisu pealispinna all ei muutu. Ka uus kool peab õpetama põhimõtteliselt sedasama, mis vana – pühendumist, keskendumist, oskust õppida.