Tegelikult on mugavuspagulased need, kes lähevad igaveseks ja asuvad siis eemal olles kodumaad maha tegema. Need kibestunud lahkujad. Nii ütles mulle Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas. Selles mõttes nõustun ma küll endise haridusministriga.
Marian Männi: kibestunud pagulased
29. august 2014, 12:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hästi, mine, aga kui sa ise oma kodumaa jaoks midagi ära teha ei viitsi ega oska, siis sul pole õigust ka kusagil teisel pool ookeani kiruda. Ja selliseid tunnen ma üksjagu. Nad tulevad kord aastas Eestisse, et meile meelde tuletada – olete vales kohas sündinud.
«Miks ometi?!» imestasid paljud, kui ma ise pool aastat tagasi otsustasin tulla. Paljude jaoks ei ole siin millegi üle arutadagi: lääs on parem, lõuna on parem, põhi on parem. Samas näitas siseministeeriumi uuring märtsis, et kibestumise pärast minnakse Eestist aina vähem. Esimeseks põhjuseks on siiski raha.
Vahet ei ole. Teame, et minnakse. Ja me teame, et maailm muutub. Pidevalt ja peatumata. Narr on imestada rändamiste üle ajal, mil lennupilet maksab sama palju kui talvesaapad. Kui passikontrolli läbimine on nostalgiline mälestus lapsepõlvest. Kui vanaemad ei saa lastelastest aru, sest iga kolmas sõna on võõrkeelne. Okei. Mis mu point oligi? Ahjaa. Mida me siis mõtlesime? Et oleme ainus paik maailmas, kuhu igasugused e- ja im-migratsioonid ei jõua? Samal ajal kui kogu riik on kaetud väikeste veebiakendega igasse maailmanurka?
Sulandumine, segunemine toimub kõikjal. Ja see on alles algus. Muutuste eiramise tulemus võib olla palju valusam kui praegune pisike lahkujate šokisüst. Siis ei ole meil vaid pagulased kibestunud, vaid ka need üksikud jääjad.
Mõtleks, kuidas me sellest hoopis kasu saaksime lõigata. Nii paljud analüütikud on rõhutanud, et immigrandid toovad majandusele ainult kasu. Lukas ütles väitlusseltsi debatil kolm aastat tagasi: «Noored, te võite minna välismaale, kuid te peate arvestama, et need kohad täidetakse. Kui te tagasi tulete, on murjanid juba teie asemel.»
Mind need murjanid küll muretsema ei pane. Ootan rõõmuga seda aega, mil Tallinnas saaks kohtuda ja arutleda näiteks ajakirjanduse üle inimestega kõikjalt. Mil maailm tuleks koju kätte. Ja noored mõistaksid, et nad ei peagi väga kaugele kolima, et seigelda ja mõtteid vahetada. Et siingi on põnev. Ja et Eesti polegi vaid pikk rannariba. Et siin on ka elu.
Mis küll niiviisi eesti kultuurist saab? Veel 18. sajandi algul oli eestlasi vaid paarsada tuhat. Sajandeid püüdsid suurrahvad seda keelt ja kultuuri välja juurida. Ma ei usu, et mõned «murjanid» seda nüüdki suudaks. Me oleme põikpäine rahvas.
Aga lendaks põikpäiselt muutustega kaasa? Niigi on kogu aeg nii halb. Las siis see üks asi olla hea – piiride kadumine ja võimalus jagada mõtteid, meie kogemusi, meie lugu ja meie maad. Pealegi, öeldakse ju, et andmine teeb õnnelikuks.