Kaupo Känd

FOTO: SCANPIX

Mis on ühist Vana-Kreeka hõimukuningal Pyrrhosel (maakeeli «Pürros»), USA jalgratturil Lance Armstrongil, Eesti spordiarstil Vitali Bernatskil, Vene presidendil Vladimir Putinil ja käimasoleval Ukraina sõjal? Filosoofiadoktor Kaupo Känd leiab, et neid kõiki seob sama «Pürrose mentaliteet».

Viimased aastad lähevad spordiajalukku lisaks võitudele kahjuks ka mitmete dopingu­skandaalidega, millest kurikuulsaim on ilmselt Ameerika jalgratturi Lance Armstrongi ülestunnistus, et ta tarvitas kogu oma karjääri jooksul keelatud aineid. Armstrongilt võeti ära Tour de France’i tiitlid, kuid saaga pole lõppenud, sest kohtuprotsess auhinnaraha üle jätkub.

Ka Eestis on päevavalgele tulnud mitu kodukootud dopingujuhtumit, millest Vitali Bernatski oma jõudis hiljuti lõppvaatuseni. Teadusfilosoofia keeles ei suutnud EOK ja Eesti Antidopingu loodud komisjon Bernatski väiteid ei tõendada ega ümber lükata.

Nii selle komisjoni agnostiline järeldus kui doktor Peeter Mardna avaldus harrastussportlaste võimaliku dopingukasutamise kohta jätavad paljud küsimused endiselt lahtiseks. EOK juht Neinar Seli märkis, et järgmisel aastal jõustuv Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) dopinguvastane koodeks keskendub mitte ainult konkreetsele sportlasele, vaid ka tema kaaskonnale.

Eesti komisjon märkis, et meie senine seadusandlus on «dopinguvastaste reeglite rakendamisel ebapiisav ja järelvalve nõrk». Mistõttu on igati tervitatav uue justiitsministri Andres Anvelti hiljuti kokkukutsutud ümarlaud, et seda olukorda parandada.

Mulle näib, et kasvuhormoonid, erütropoetiinid jt keelatud ained on tulnud spordimaailma selleks, et jääda, sest uute keelatud ainete loomine on alati sammukese võrra ees nende tuvastamise tehnoloogiatest. Ka Sotši dopingujuhtumid polnud selles mõttes erand, vaid pigem kinnitasid reeglit. Seetõttu on oluline jätkata vastava seadusandluse väljatöötamist ja tagada selle tõhus rakendamine nii Eestis kui maailmas.

Samas ei üllatuks, kui mõni «spordilibertariaan» pole juba välja tulnud pierredecoubertinliku ettepanekuga teha olümpiamängude kõrvale teised võistlused, mida võiks kutsuda «pürrosemängudeks» Kreeka hõimukuninga Pyrr­hose järgi, kes pärast hävingulist võitu ütles: «Kui me võidame veel ühe sellise lahingu roomlaste üle, saame me täielikult hävitatud.»

Pürrosemängud oleksid vastandiks olümpiamängudele ning toimuksid Austria teadusfilosoofi Paul Feyerabendi printsiibi «anything goes» järgi, st kõik, kes neil mängudel osalevad, võivad võtta ükskõik milliseid ained, sh kasvuhormoone jne. Loomulikult võib «võit» sellistel mängudel tuua kaasa traagilise lõpu.

Osalejaid, näiteks Lance Armstrongi, ei peaks kutsuma mitte «sportlasteks», vaid «pürroslasteks», kuna nad võistlevad keelatud aineid kasutades ja oma eluga riskides. Paradoksaalselt juhul, kui kõik «pürroslased» kasutavad määramatus koguses keelatud aineid, siis poleks ükski neist eelis­olukorras ning võistlused oleksid selles mõttes «võrdsed».

Selline tänapäeva «surmaminejate» show ning potentsiaalsed inimvõimete piiril olevad «rekordid» leiaks ilmselt vaatajaid üle maailma. Kas inimene, tarvitanud keelatud aineid, on suuteline jooksma sada meetrit viie sekundiga? Või hüppama kaugust üle kümne meetri?

Vahest poleks need mängud erinevad Antiik-Kreeka mängudest, sest praegu ei tea keegi päris täpselt, milliseid aineid tarvitasid või ei tarvitanud helleni atleedid antiik­olümpial. Mõned teadlased on näiteks väitnud, et nad tarvitasid eri taimi, seeni ja võimalik, et isegi oopiumit, ilmselt varjatult hellanodikai (kohtunike) ja preestrite eest.

Pürrose võit on seotud kohutava kaotusega, seega on problemaatiline seda võiduks nimetada. Kosmiliste kulutuste seisukohalt olid ka Sotši olümpiamängud pürrosemängud, sest korraldajatele oli esmatähtis teha üliedukad mängud, ükskõik mis hinnaga.

Seetõttu lähevad need mängud ajalukku nii võimsa tehnilise saavutuse kui ka Pürrose mentaliteedi vahetu avaldumise vormina. Sellise mentaliteediga on raske võistelda, sest pürroslik juht, nagu dopingusõltlasest sportlane, võib «ohverdada» pea kõik selleks, et ainult «võita».

Kas geopoliitikas on nii nagu spordis, et võidab see, kes tahtis rohkem võitu, nagu Levadia peatreener Marko Kristal hiljuti ütles? Või võidab see, kes kasutab keelatud võtteid? Mulle näib, et lisaks spordile saab ka käimasolevaid geopoliitilisi protsesse adekvaatsemalt lahti mõtestada just Pürrose metafooriga.

Rein Taagepera märkis juunis EPLi artiklis, et «Putin on Ukraina afääriga kaotanud märksa rohkem kui võitnud». Ka etnoloogiadoktor Aimar Ventsel jõudis oma maikuises Postimehe loos «Kas Venemaa-vastased sanktsioonid töötavad?» järeldusele, et töötavad küll.

Samas tuleks märkida, et pürrosliku mentaliteediga riigijuht ei löö lääneliku lühiperspektiivi utilitaristina abakusel plusse ja miinuseid kokku, vaid võib pikaajaliste eesmärkide ning globaalsete võitude nimel võtta vastu kaotusi. «Võit» Krimmis või Ida-Ukrainas võib olla «hinnalisem» kui majanduslik kaotus kodus. Juhul kui telos on globaalsem kui Ukrainas toimuv, näiteks Euraasia Liidu või Vene Maailma loomine, siis on keeruline arvutada, milline osapool on protsessi lõpuks enim või vähem võitnud või kaotanud.

Pärast Malaysia Airlinesi reisilennuki alla tulistamist viisid EL ja USA sisse kolmanda faasi sanktsioonid. Venemaa vastas vastusanktsioonidega. Mulle näib, et pea võimatu on hinnata, kes sellises hammurabilikus võistluses pikaajalises perspektiivis enim kaotab või võidab, sest nii «kaotused» kui «võidud» on asümmeetrilised. Olulisem on vastata küsimusele, milline osapool on nõus potentsiaalse «võidu» nimel kõige enam «kannatama»?

Seetõttu pole küsimus selles, kas lääne sanktsioonid lõikavad Vene majanduse küljest sellel aastal 100 või 500 miljardi dollari suuruse tüki ning Venemaa vastusanktsioonid 10 või 50 miljardilise tüki lääne majanduse küljest. Juhul kui lääneriikide valulävi on kümme korda väiksem kui Venemaa valulävi, pole piisavat vahet, et lääs on suuteline oma piiravate meetmetega kahjustama Vene majandust kümneid kordi enam selleks, et viimane muudaks oma Ukraina-poliitikat.

Kui eeldame, et Venemaa valmistas Ukraina-plaani aastaid ette, siis tuleks ilmselt ka eeldada, et ta võttis arvesse potentsiaalseid lääne samme. Loogiline on oletada, et Venemaa planeeris «varuväljapääse» (näiteks diil Hiinaga) majanduskriisi ületamiseks ja/või pehmendamiseks.

Samas lugedes ELi 2014–2020 finantsraamistikku või ka ELi riikide selle aasta eelarveid, on selge, et ükski ELi liikmesriik ega EL tervikuna pole ette valmistunud võimalikeks kahjudeks,  mille toovad kaasa Venemaa vastumeetmed. Veel hiljuti väitsid mitmed kõrged ELi ametnikud, et assotsiatsioonileppe ja vabakaubandusleppe (AA/DCFTA) allakirjutamine toob endaga automaatselt kaasa tuntava majanduskasvu idapartnerluse riikides.

Praegu tuleb reaalpoliitikas kahjuks tõdeda pigem vastupidist – idapartnerluse riikide eurointegratsiooni pidurdamise ja Euraasia Liidu loomise katsega seotud arengud mõjuvad negatiivselt mitte ainult idapartnerluse riikide majandustele, vaid ka paljudele teistele riikide, sh Eestile.

Mitmed Euroopa Komisjoni raportid on välja toonud AA/DCFTA positiivse mõju idapartnerluse riikide majandusele, kuid eiranud võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis johtuvad Venemaa ja/või Euraasia Liidu võimalikest vastumeetmetest, sh sõjalistest, mille tunnistajateks me nüüd Ukrainas oleme. EBRD ja The Economist Intelligence Uniti realistlikumad hinnangud on pigem erandid. Seetõttu tuleks ELis tuntavalt tõhustada Venemaa-suunalist analüütilist võimekust, sest ilmnes, et ELi institutsioonid on jäänud käimasolevate geopoliitiliste protsesside mõistmisel ja õigeaegselt arvesse võtmisel nõrgaks.

Mulle näib, et Pürrose metafoor aitab adekvaatsemalt lahti mõtestada käimasolevaid geopoliitilisi protsesse, mille teljeks näib olevat pürroslik mentaliteet. Selleks, et teha adekvaatseid ja tõhusaid vastusamme, tuleks esmalt hinnata, mis on sellise mentaliteediga oponendi jaoks see kaotus, mis ületab isegi tema ülikõrge valuläve? Esimese, teise või ka kolmanda faasi sanktsioonid ei pruugi osutuda tõhusaks.

Näiteks võiks hinnata, kas Kreml on Krimmi nimel nõus kaotama lootuse luua tõhus ja toimiv Euraasia Liit, mis näib olevat Putini välispoliitiline telos juba viimased tosinkond aastat.

Seega mitte Euraasia Liidu esmakordne sümboolne tunnustamine hiljutisel Minski kohtumisel ELi volinikelt, vaid Euraasia Liidu projekti läbikukkumine võib osutuda meetmeks, mis sunniks president Putinit oma praegust Ukraina-poliitikat muutma? Selle «piirava» meetme võti on lisaks liikmesriikidele suuresti ELi institutsioonide, eriti komisjoni taskus ning pole selge, kas on piisavat poliitilist tahet, et seda rakendada.

Mänguteoreetikud võivad analüüsida, milline osapool võidaks Pürrose stiilis mängud lühi-, keskpikas ja pikas perspektiivis. Lääne liidritel tuleks ilmselt arvesse võtta, et president Putini jaoks (nagu Lance Armstrongi või teiste dopingut tarvitanud sportlaste jaoks) on ka Pürrose võit võit, seega pole oponendil lihtne sellistel geopoliitilistel mängudel võita.

Lõpetuseks võiks Aet Süvari (EPL, 25.08) või ka Andrei Piontkovski («Духом мы возьмем. Духом и наглостью», http://www1.kasparov.org, 8 august 2014) moodi küsida: kellel on praegu rohkem võidutahet – kas Putinil või tänastel Euroopa liidritel?