Mart Laar.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Ajaloo eesmärk võiks olla mõistmine, mitte niipalju hukkamõistmine. Taasiseseisvunud Eesti on 1939. aasta otsustele oma praktilise käitumisega hinnangu andnud, ent ajaloo mõistmiseks vajame veel vastuseid tervele reale küsimustele toonaste valikute eelduste kohta, kirjutab ajaloolane ja endine peaminister Mart Laar (IRL).

Oleks ikka tulnud vastu hakata, ütlesid Narva ääres ja Sinimägedes võidelnud mehed 1981. aastal, tõdedes samas ühe hingetõmbega, et 1944. aastal sai ära tehtud see, mis 1939. aastal tegemata jäi. Tagantjärele tarkusest pole ajaloos paraku suuremat kasu, ajalugu «olekseid» lihtsalt ei tunnista. Nii ei saagi me kunagi teada, kas teisiti otsustamisel 1939. aastal oleks Eesti saatus olnud parem – või hoopis halvem.

Olulisem on hoopis see, et taasiseseisvunud Eesti on 1939. aasta otsuste kohta oma otsuse langetanud. Eesti seadis kohe pärast iseseisvuse taastamist eesmärgiks 1939.–1940. aasta sündmuste vältimise, tunnistades sellega, et need otsused olid olnud siiski valed. Selleks hinnanguks polnud küll otsest teaduslikku mõõdupuud, kuid võõra võimu all üle elatud kannatused ning kantud kaotused, samuti rahva hinge löödud haavad andsid selleks piisavalt põhjust.

Nii olemegi pürginud NATOsse, tõstnud kaitsekulutused kahele protsendile sisemajanduse kogutoodangust ning üheselt kinnitanud, et hakkame vastu igale sissetungijale, ka siis, kui lõpptulemus ei ole selge. Kui oleksime aga 1939. aasta otsused õigeks tunnistanud, siis pidanuks me hoopis teistmoodi käituma. Ukrainas käivad lahingud näitavad, et Eesti valitud tee on siiski tunduvalt praktilisem ning tõeks on osutunud vana mõttetera: võideldes säilitatakse vähemalt lootus, alla andes aga kaotatakse seegi.

Eesti hinges on 1939. aasta otsused siiani lahtine haav, mida iga iseseisvusaasta lisanduva enesekindluse kaudu küll kinni kasvatab, kuid mis ikka kipub iga natukese aja tagant lahti rebenema. Postimehes muidu rahulike inimeste vahel puhkenud emotsionaalne poleemika on selle kohta hea näide. Liialt kiputakse teise polemiseerijaga pahandama ja teda isegi isiklikult ründama, mis on kahtlemata kurb. Teema olulisuse kõrval viitab see aga ilmselt sellele, et 1939. aasta sündmused, eriti baaside leping, on veel tänaseni läbi tunnetamata. Viitaksin siinkohal kasvõi neljale teemale.

Esiteks pole me tänaseni täpselt kursis, kuidas hinnati demokraatlike riikide saatkondades Eesti järeleandmisi Moskvale; näiteks Ühendriikide Moskva saatkonnale tuli Eesti selline järeleandlikkus ootamatusena.

Teiseks ei tea me tänaseni, kui kaugel, või õigemini, kui lähedal seisis Eesti 1939. aasta septembri viimastel päevadel sõjale Nõukogude Liiduga. Rünnakukäsud olid ju alla kirjutatud.

Kolmandaks on baaside lepingu sõlmimiseni viinud läbirääkimiste käik siiani läbi uurimata. Vaatamata vastupidisele arvamusele polnud selle sõlminud delegatsioonil tegelikult ju parlamendi volitusi. Riigikogu oli heaks kiitnud välisminister Selterile Moskvas esitatud nõudmised, Moskvas sõlmitud leping läks neist aga tunduvalt kaugemale. Riigikogu kiitis lepingu suuremate vaidlusteta küll heaks, kuid 1939. aasta 28. septembril poleks vormiliselt miski takistanud Eesti delegatsiooni Stalini uute nõudmiste peale Moskvast Eestisse uute instruktsioonide saamiseks tagasi pöördumast, täpselt nii nagu välisminister Selter mõned päevad varem oli teinud. Tulemuseks oleks tõenäoliselt olnud, tõsi küll, sõda.

Neljas küsimus: milline oli Eesti kaitsejõudude olukord 1939. aasta septembris võrreldes Soomega, kes kõigi ootuste kiuste suutis oma viletsale ettevalmistusele vaatamata Nõukogude Liidu rünnakud Talvesõjas tõrjuda, makstes selle eest kallist hinda? Alles nende ja paljude teiste küsimuste vastamise järel võiksime soovi korral hakata tegelema sellega, kas 1939. aasta sügisel langetatud otsused olid täielikult optimaalsed või mitte. See kipub, tõsi küll, minema tagantjärele tarkuse rubriiki.

Eesti juhtkonna plaani iga hinna eest aega võita võib ju lugeda igati mõistlikuks, kuid mitmel põhjusel see ei töötanud. Tolle aja riigimehed olid langetanud otsused nende teadmiste tasemel, mis neil olid, meie aga teame ka seda, mis pärast tuli. Ajaloo eesmärk võiks olla üldse mõista ning vähem hukka mõista. Nii oleme oma taasiseseisvust rohkem väärt.

Mis aga puutub 1939. aasta õppetundidesse, siis neid oleme üsna järjekindlalt omandanud, Eesti pole enam üksi ning meie julgeolek on kõrgel tasemel. Kes seda ei usu, võib kuulata Ämarist üle Eesti tuhisevaid NATO hävitajaid. Eesti julgeolek on eeskätt heal tasemel aga ennekõike meie enda saadetud selge sõnumi tõttu, et Eesti astub vastu igale rünnakule, see sõnum peab olema selge ja ühene. Võimalik, et just heidutuse nõrkus oli üks põhjusi, miks 1939. aastal läks nagu läks.

Selle taustal on lubamatu selle heidutusega mängida või seda kahtluse alla seada, nii nagu see paraku on juhtunud. Reformierakonna mäng ajateenistusega, koos sellega Eesti riigikaitse usutavusega, võib tunduda vähetähtsana, kuid eriti praeguses olukorras võib see olla Eestile ohtlik.

Kujutan elavalt ette, kuidas selline mõte võis tekkida. Näen vaimusilmas, kuidas koos istub Reformierakonna juhtkond, lähenemas on erakonna suvepäevad, vaja oleks neile avalikkuse tähelepanu tõmmata. Michal nõjatub tooli seljatoele, ning küsib: «No nii, käige ideed välja!» Peasekretär pomiseb, et vahest paneks kõigile parukad pähe ja teeks Pevkurist Elvise, Michal ütleb, et pole paha. Siis teeb Pevkur suu lahti: «Tõmbaks Rõivale veekausi pähe?» «Juba parem,» ütleb Michal.

Nüüd sekkub Rosimannus: «Sokutaks õige osa programmist ajakirjandusse ja tekitaks avalikkuses suure arutelu, lekitaks näiteks programmi julgeolekuosa, keegi seda nagunii ei usu, et meie programmis see leidub. Maksude maksmise vabatahtlikuks tegemist üritasime teemaks teha, see eriti ei lennanud, nüüd võiks proovida ajateenistust vabatahtlikuks teha, kuid poleemika algatamiseks käib küll.» «Hea idee, kogu ajakirjandus saab meid täis olema,» hüüab Michal ja tehtud see saabki.

Kindlasti tõstab see Reformierakonna reitingut või hoiab seda vähemalt piisavalt kõrgel, Eesti julgeolekule on selline mäng aga enam kui riskantne. Seetõttu ei maksaks seda ette võtta, sest ilmselt ei taha me ju keegi, et 1939. ja 1940. aasta korduks.