Robert Kitt: väikeriigi nutikad valikud

Robert Kitt. Foto: PP

Eesti strateegiline võimalus on ettevõtjad, kes konkureerivad maailmaturul teiste omalaadsetega. Riigina, ühiskonnana peaksime seda mõistma ja tunnustama, kuna sellest sõltub meie kõigi hea käekäik.

Üldiselt läheb Eestil hästi. Kui kõrvutada meid maailma ülejäänud kahesaja riigiga, asetume peaaegu kõikide näitajate poolest teise veerandsaja hulka. Probleem on muidugi selles, et Euroopa sõbrad, kellega end kõrvutame, on valdavalt esiveerandisse kuuluvad riigid. Peame arvestama, et elame väga dünaamilises maailmas ning mitmedki eelised, mis meid praegusele positsioonile on toonud, ei võimalda isegi paigale jääda, kuna muu maailm kihutab lihtsalt mööda. Milline on parim plaan edasiliikumiseks?

Ajalugu me tagantjärele muuta ei saa, loodusvaradest pole samuti võimalik kiirelt rikkust ammutada. Järelikult peame kogu strateegilise eelise ehitama inimvarale. Sellele, et Eesti inimene oleks uuele avatud, ettevõtlik, mõtleks välja nutikaid lahendusi ning tahaks ja suudaks neid maailmale pakkuda.

Kliendid ootavad alati laitmatut kvaliteeti ja kiiret logistikat. Kuid võrreldes varasemaga oodatakse seda individuaalsetelt tellimustelt, mitte ainult suurtelt ühetaolistelt partiidelt. Põhja-Korea riigipea on ehk oma inimestele kehtestanud vaid teatud arvu lubatud soenguid, kuid vabas maailmas võivad tarbijate soovid erineda lõputult ning võimalusi piirab vaid ettevõtjate innovaatilisus ja võime kvaliteedi- ja tarnenõuetega sammu pidada.

Paratamatult jäävad miljonipartiid hiinlaste toota. Seevastu miljonid väikepartiid sobivad hästi just väikeriigi tootjatele. Eestis saab toota paindlikult, efektiivselt ja väikestes kogustes asju, mis suurtele tegijatele huvi ei paku.

Meie majandusliku sõltumatuse tagab see, kui hajutame tootmise ja ressursid tegevuste vahel nii laialdaselt, kui suudame; kui toodame laia spektriga kaupu ja teenuseid mitmesuguse keerukusastmega ja võimalikult erinevates sektorites. Väikesed kogused saab ühe ostja, kaubagrupi või tooteliini ära langedes hõlpsasti asendada teisega. Üksiku ettevõtte või tööstusharu läbikukkumise mõju kogu majandusele on sellisel juhul piiratud, samal ajal soodustab edukas ettevõtmine teisigi sektoreid. Nii haagime ennast pikaks ajaks lahti muu maailma hädadest ja teistpidi osaleme mitmekülgse riigina võimalikult paljudes arengutes. Tõsi, üleilmse kriisi korral, nagu 2009. aastal, ei anna täielikku immuunsust ka suurim hajutatus.

Võti on paindlikkus. Üleilmsel turul on tooted ja paljud teenusedki avatud rahvusvahelisele konkurentsile. Täpselt siin avanebki meie võimalus: Eesti ettevõtjad konkureerivad just väikeste kogustega. Väikesed kogused võimaldavad katsetada paljusid ideid ja olla paindlik. See on meie tugev eelis, vaatamata asjaolule, et väikesed kogused võivad kaasa tuua kõrgema hinna, kuna mastaabisääst on väiksem.

Eesti riik peaks soosima interdistsiplinaarsust ja arvamuste paljusust. Kui lubada ettevõtetel vabalt toimetada, paneb see neile ühtlasi ka vastutuse endaga hakkamasaamise eest. Abi võiks olla näiteks haridus- või teadusmeetmetest, mis valikulist ning kõrgtehnoloogilist väiketootmist põhimõtteliselt ja mitte sektorispetsiifiliselt toetaks.

Eesti strateegiline võimalus seisneb seega üldjoontes ettevõtjates, kes konkureerivad teiste omasugustega maailmaturul. Meie võimalus praeguses määramatuses on katsetada tootmiseks võimalikult palju ideid, et Eesti majandus oleks tagasilöökide korral kaitstud kontsentratsiooniriski eest. Ühegi üksiku majandussektori hättasattumine ei tohi ohtu seada rahvuse heaolu.

Postimees avaldab Robert Kiti artiklite sarja Eesti eesmärkidest järgnevate nädalate jooksul.