/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Pealkirja väide tundub esimese hooga päris pöörane. Meil on demokraatlik ühiskond ja tänapäeval peaks ju saama välja selgitada inimeste arvamuse ning siis tuleks ka selle järgi talitada. Ometi avastavad poliitikud ja teisedki, et küsitlustes vastu vaatav «keskmine inimene» tahab tihtipeale üksteist välistavaid asju.
Arvamusfestivalil kuulsin sellist kurtmist päris palju. Paar näidet. Ärimees Indrek Neivelt võrdles avalikke soovimisi Puhhiga, kes vastas küsimusele, kas ta tahab leiva peale mett või kondenspiima, et ta tahab mett ja (!) kondenspiima – eiras ressursside piiratust. Sotside esimees Sven Mikser kordas mitmel pool, et poliitik peab pakkuma välja oma vaated, mitte oma seisukohti rahvaküsitluste järgi seadma. Sellised rahva arvamuse vastalised, reaktsionäärid me post-Harta ja -Rahvakogu ajastul. Kas neil häbi pole?
Lugesin suvepuhkuse ajal matemaatik Jordan Ellenbergi äsja ilmunud suurepärast raamatut «How Not to Be Wrong: The Power of Mathematical Thinking» («Kuidas mitte eksida – matemaatilise mõtlemise jõud»). Ta seletab seal efekte, mis tulevad esile, kui valikuid on rohkem kui kaks – kusjuures näited ei piirdu kaugeltki üksnes poliitikaga ega isegi mitte üksnes ajuga olevuste valikutega.
Ellenbergilt laenasingi väite, et avalikku arvamust pole olemas, või täpsemalt: selge enamuse arvamus on olemas üksikutel väga üldisi hinnanguid puudutavatel erandjuhtumitel – näiteks et terrorism on halb. Meil Eestis on üks selline erandjuhtum mu meelest veendumus, et haridus on väga tähtis. Oletagem edasi, et selge enamus arvab ka, et õpetajate palk peab tõusma 1,2-kordse keskmise palgani, nagu soovitab OECD haridussüsteemide võrdlusuuring, et vähemalt säilitada me hariduse kõrget taset.
Kuidas seda saavutada? Oletame, et kolmandik on nõus maksude tõstmisega, kolmandik paneb ette vähendada pensione ja/või kaitsekulusid ning kolmandik leiab, et osa koolimaju tuleks kinni panna ja küttekulude kokkuhoiu arvel palku tõsta. Üksiti tähendab see, et iga valiku vastaseid on 2/3 – enamus toetab eesmärki, aga mitte ühtegi eesmärgi saavutamist võimaldavatest teedest. Tulemust on vaja, aga midagi ei tohi teha?
Pangem tähele! Ükski grupp eraldivõetuna pole kõiketahtev irratsionaalne Puhh, kellele viitas Neivelt. Kui me aga võtame keskmise üksikute inimeste mõistlikest arvamustest, siis saame irratsionaalse ja vastutustundetu rahva, kes ei paista ise ka teadvat, mida ta tahab.
Kuidas siis peaksid poliitikud käituma? Ellenbergi vastus on selline: kui rahvalt ei tule üheselt mõistetavat valikut, siis tehke, mida te õigeks peate. Keskpärane poliitik konstateerib segadust. Hea ütleb seda, mida oleme sageli kuulnud: «mind valiti eestvedajaks, mitte küsitluste järgijaks». Meister pöörab küsitluste vastuoksuse enda kasuks, valib kolmest variandist kaks ja delegeerib vastutuse nende täitmise eest edasi.