Tuuli Stewart

FOTO: Erakogu

Pangad mõõdavad inimesi rahas ja panevad neile siis vastavad hinnasildid – tavaline rabeleja, kuldklient, mmm...plaattina .. Naljakal kombel mõõdavad nad sarnaselt skaala mõlemat otsa – sa oled kuldne, kui sinu pangaarvele ilmub korraga 20 miljonit, aga ka siis, kui laenad näiteks tühised kaks miljonit. Mis tähendab ju, et sul pole neid kaht miljonit (milleks muidu osta seda, mida juba on, nt raha, sest just seda me pangas teemegi – ostame omaenda raha kallimalt välja). Pead vaid «tõestama», et oled järgmised 25 aastat maksusuutlik ehk et suudad nii selle kaks miljonit kui ka lõpuks intressideks kuluva kolm miljonit kusagilt kokku kraapida. Tegelikult oled mitte ainult soolapuhuja, sest tuleviku ette ennustamine pole teadupärast enamikule maistest ja surelikest kättesaadav oskus, vaid ka suisa sõge. Seega on tegemist kuldse rahatuga. Inimene, kes laenab, on riskija. Riskimine on stabiilse ellujäämise vastand, seega laenamine on benji-hüpe. Inimene, kel on 20 miljonit pangas, on kas õnneseen, kelle õnn hakkab kohe kohustuseks muutuma, või ka hull – no kes siis raha pangas hoiab?

Kõige vähemläikiv on pangas klient, kes ei tahagi rohkem kui tal on, st ei laena, liisi, pandi ega rabele muidu ennast lolliks. Elab rahus sellest, mis olemas või tuleb kuskilt nii või naa, saab näiteks vabakutselise palka ja puhkamas käib ämma suvilas. Kas panga kuldne kaart on siis tegelikult mõttetuse mõõdupuu?

Kuldne, personaalne või privaatne?
Personaalne = isiklik (võõrsõnastik), privaatne = eraviisiline, mitteametlik, mitteavalik (võõrsõnastik). Pangad jagavad inimesi niisiis tavasebijateks, personaalseteks, kuldseteks või oma privaatseteks klientideks. Personaalpanganduse kliendi kupud saab alates kuupalgast 5000 krooni. Kliendid saavad endale eksklusiivse Kuldkaardi. Tegelikult pole see kullast, kuigi on mõnus peos hoida. Eriti kui pead vahel välismaal hotellis või autorendis maksma ja selgub, et meie krediiti nad ei tunnista. Kulda selle kaardiga ei saa. Peab kuskilt mujalt ostma või päranduseks saama ikka.

Järgmine aste on kuldklient, kes on justkui klubi liige juba. Klubikaardi ainsaks tingimuseks on vastastikune usaldus, ütleb pank A oma kodulehel. Kas see tähendab, et eelmisel astmel olijad usaldasid panka, aga pank neid mitte? Või vastupidi? Ei tea, ei taha torkida. Usaldus, teadagi, õrn asi. Vaatasin pankade kodulehti. Usaldust pakutakse pangas A kliendile, kelle igakuine laekumine pangakontole on üle 17 000 krooni või varade maht selles pangas üle 500 000 krooni. Kuldklientidele saavad osaks eelised, soodustused ja pakkumised, mida jagatakse vaid klubisiseselt. Huvitav, kas nende pangasisene ülekanne ei maksagi 2,50 vaid näiteks 1 kroon? Pank B: kuldkliendi staatuse omistame oma parimatele klientidele (vale, sest parimad alles tulevad). Kuldteenindust pakutakse klientidele, kelle regulaarne kuu netosissetulek ületab 20
000 krooni või varade maht selles on vähemalt 300 000 krooni ning kellega seob panka hea koostöö. Hea koostöö definitsioon kahjuks puudub. Kahtlustan tegelikult, et just seda võiksin pangale minagi pakkuda.

Nüüd kõrgliigasse – privaatklient. Pank A: privaatpangandus on tuntud oma tahte poolest lahendada klientide ebastandardseid olukordi. Siinkohal ei luba pank, et neid ka lahendatakse. Tahe on. Ma olen siis parem kui pank – mul on mitu tahet. Isegi tahtejõud. Vahel lahendan enda ja teiste ebastandardseid olukordi. Terve mu elu on tegelikult ebastandardne olukord. Kui pank selle lahendaks, poleks vist minu tahte järgi. Sama pank: privaatpangandus peab oluliseks käia ajaga kaasas ja olla eluga kursis. Tänu sellele tehakse seal klientidele väärtuspakkumisi, mis võivad olla julgelt erinevad, kuid kindlasti mitte igavad. Mõelge korraks nende lausete üle. Kõik need laused kõlbavad ka minu, olematu tegelase kohta. Ma ausalt pean oluliseks olla eluga (kelle tahes omaga) kursis. Hea on olla kursis ja kursil ja kursiga. Eriti kui pangas töötaks ja igamehe päevakurssi teaks ...

Pank väidab, et need mõtteta ja sisuta laused «sobivad eelkõige neile, kelle likviidsete varade suurus ületab 780 000 krooni ja kellel tekib igakuiste säästude näol märkimisväärseid vabu vahendeid». Mul endal on sukasääres vedelas ehk sulas 779 980 krooni. Kahju. Napikas! Laenata ka ei taha... No igavaks ei saa ka seda pidada, kui oled kogu oma vara ja näiteks kodu ühel päeval kaotanud klubile. Kindlasti julgelt erinev olukord võrreldes sellega, mida lootsid. Pank vähemalt ei valeta.

Pank B kodulehelt: privaatpanganduse kliendiks saate, kui Teie finantsvara meie pangas on üle miljoni krooni või kui Teie kuusissetulek on vähemalt 45 000 krooni (ei selgu, kas bruto või neto). Ja teades sõnaseletust, teab privaatklient ka seda, et ta on mitteametlik. Seega pole kohtukuludele mõtet panustada, isegi kui jamaks kisub. Aga klubilise tegevusena kõlab oma vedela panka vedamine muidugi ahvatlevalt.

Raha ei ole mõõdupuu. Raha on mõõdupuu
Kui raha pole mõõt, mis siis veel on? Sest me peame ju inimesi lahterdama, et neist aru saada ja nad lahti hammustada kasulikkuse järgi. Me ei saa iga inimese südant katsuma minna, kui otsustuse aeg käes või ennustada eimilleltki, et sellest saab järgmisel aastal 20 miljoni omanik. Peame mõõtma. Antropofinantsiliselt ja antropomonetaarselt ka igaks juhuks. Kui inimesed ei mõõdaks elu, edu ja ennast rahas, siis milles? Mille nimel elaks inimene, kui raha ei oleks? Raha, teadagi, ajab inimesed hulluks. Sellepärast tuleb see neilt ära võtta ja pankadele anda, sest pangad on targemad. Kas raha ajab ka pangad hulluks? Kas see tuleks ka neilt ära võtta? Ja anda kellele? Inimestele. Jah, aga see ajab nad ju hulluks. Hullude inimeste hullud pangad. Halb olukord. Aga maailm on hull nii või teisiti, sest meil on raha.

Kas parem hullud inimesed või hullud pangad? Lahendust pole, kuna raha on juba välja mõeldud ja ta ei kao kuhugi. Sest see on idee. Me võime kroonid asendada eurode või jälle puupulkade ja teokarpidega, kuid tavainimesele pole vahet, sest ta tahab ikka saada leiba, tsirkust ... ja lõpuks suuremat autot. Naabrimees ei laena, autohimu ei lahtu, pank on nurga taga. Vajame raha, mitte rahu ja head olemist. Rahaaaaaa ....

Õnn ei ole rahas. Õnn on rahas
Õnn ei ole rahas, õnnetus ka mitte. Kas olete näinud inimest, kes on just äsja teinud pangale oma viimase makse pärast 25-aastast monetaarse kurnatuse äärel olemist? Ei ole. Sest meil ei ole neid veel. 20 aasta pärast hakkame neid nägema – see on hullem kui Vasaloppet, milles osaleme, ainult et finiš on palju hõredam. Nii võitjad kui kaotajad on ühtmoodi väsinud, hingavad vaevaliselt ja nende eluiga on oluliselt lühenenud. Kuid nad on kuldsed ja neil on peos midagi, mida ei saa patta panna, aga mis annab hea tunde – olen võitja. Vasaloppeti kuld! Ja kodu on alles!! Õnn tundub olevat rahas seni, kuni meil teda pole. Enda väljamõeldud ja peale pandud kriteeriumite järgi. Mis on piisav raha?

Tänane miinimum oleks põlvkond tagasi olnud luksus, kaks põlvkonda tagasi mõeldamatu. Ainus, mis on muutumatu ja püsima jäänud, on tunne, et tuleks veel rohkem rabeleda, veel rohkem rabada, sest raha ei jätku. Vahendid on muutunud, sisu jäänud. Kui meie vanaisad teadsid, et õnne võti on vähem lapsi, rohkem aega põllul või kingsepatöökojas, siis nüüd teame sama – vähem lapsi ja rohkem tunde büroos – see viib virvatulukeseni nimega raha ja siit kiirteena õnneni. Kui õnn oleks rahas, siis peaks saama välja arvutada, millal ta saabub, st milline hulk raha kasvõi peres per capita on õnne valemisse sobiv võrrandit rahuldav tulemus. Olgu ta siis või muutuja. Võrrandi pooled peavad ikkagi mingil hetkel teineteist rahuldama. Rahaliselt. Ja võrdusmärk tähendab, et saabunud on õnn. Kas rikas on õnnele lähemal, kui vaene? Kas tema võrrand on lähemal rahuldavale tulemusele ja rahulolule? Enamasti mitte. Sest võrrand ise on uus iga inimese jaoks ja muutub läbi elu.

Need, kes võrrandi sobivaks saavad, pole jälle rahul – kaob elu mõte. See Vasaloppet, millel osaleda ja mille nimel higistada, pole neid oma klubisse ikkagi võtnud ning mured ja rõõmud, mida muidu personaalselt ja privaatselt jagada oleks võinud, on ära lõigatud. Inimene on üksi. Otsitakse uut sõltuvust, siis taastusravi ja ... kõik see nõuab uut raha. Rahas on õnn. Kuni inimene ei suuda endale muud miraaži välja mõelda oma elu elamise suunamiseks, on selleks sobilik arusaamatu, käsitlematu, püüdmatu raha. Temast saab teha jumala ja ebajumala, temast saab teha partneri ja armukese, teda saab nii armastada kui vihata – ja ta jääb ikka meiega. Sellist lojaalsust olemegi ju otsinud. Õnn on rahas.