/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Mis sajandil me elame? Kella oleks justkui tuhat aastat tagasi pööratud. Kremli käitumine. Nii tuulenuusutajast Žirinovski räuskamine kui sealsete pärisotsustajate mõtteviis. Kalifaadi taastajad Iraagis ja Süürias. Omas ajas, kusjuures, oli Bagdadi kalifaat ju kultuuriime (edumeelne, kui soovite), ent taastajate püüdlusi näeme kõige muu kui edumeelsena.
Isegi ühisväärtustele tuginevas Euroopas on mitu riiki, kus demokraatlikult võimule pääsenud valitsused leiavad, et liberaalne riigikorraldus tuleb kõrvale heita. Rääkimata nii vasak- kui paremäärmuslaste häältesaagist igati vabadel valimistel Lääne-Euroopas.
Rääkimata sellest, et miljonilinnas Donetskis, kus veel aprillis kogunes pro-Venemaa meeleavaldustele vaevu mõnetuhandepealine rahvahulk, seisab telekaamera ees püssiga mees ja räägib, et tema püha eesmärk on kaitsta inimelusid Maidani fašistide eest, aga oodake vaid, banderalased – kui Kiievisse jõuame, ei jää seal mitte keegi ellu. (Sellist lihtsa inimese peas tekkinud arusaama inimelude kaitsmisest nägin TV3 dokfilmist.)
Seesama Kreml aga rakendab Konstantinoopoli keisripalees poolteist tuhat aastat tagasi (!) sõnastatud «aabitsatõdesid» sellest, kuidas valitseda barbareid. Väga paljude objektiivsete näitajate järgi selgelt allakäinud Moskva rakendab neid suhteliselt edukalt Euroopa peal, mis on ju ometi nii tehnoloogia kui kultuuri ja vabaduse mõttes tipus. Kuidas on see võimalik? Poolteist tuhat aastat tagasi olid need nipid tõesti keisrite salatarkus, ent juba sadu aastaid on need täiesti avalikult ajalooõpikutes kirjas …
Francis Fukuyama on küll üks meie ajastu nutikamatest ja elegantsematest mõtlejatest, ent ta kõige populaarsem kujund «ajaloo lõpp» on teiste hulgas ka minu suureks kurvastuseks totaalselt läbi kukkunud. Paraku pole nii, et inimeste vabaduse (ja ettevõtlusvabaduse) eelised ühiskonna korraldamisel oleks ühemõtteliselt eelistatavad kõigi jaoks. Kui sa oled näiteks Janukovõtš ja saad lühikese ajaga 12 miljardit või oled Putin ja saad … Kui Venemaal hakatakse rääkima patriotismist, siis järelikult on kusagil midagi ära varastatud.
Kahjuks pole ajalugu otsa lõppenud. Endiselt on tarvis väärtuste määratlemist ja mehisust nende eest seismisel ning seda kaugeltki mitte ainult lahinguväljal. Endiselt loeb see, kas me inimestena ja rahvana suudame kanda inimlikke väärtusi või jookseme üksnes mammona järel.
Liberaalne riigikorraldus vajab endiselt häid uusi viise, kuidas eri probleemid ja arvamused keskpõrandale kokku tuua ning üksteist mõistma õppida.
Ajalugu pole paratamatu sirgjooneline areng üha suurema õitsengu poole, vaid sõltub inimeste valikutest ja vaprusest. Seda isegi tänapäeval, mitte ainult varasematel «eepilistel aegadel».