Juhtkiri: õppiv Eesti

Paindlikum ja tugevam majandus, ent ka palju muud

Esmalt on rõõmustav, et Eestis pole elukestvas õppes osalenute protsent majanduskriisi mõjul vähenenud. Teiseks võime head meelt tunda seepärast, et alates 2006. aastast on see näitaja Eestis igal aastal kasvanud ja oli eelmisel aastal 10,5 protsenti.

Elukestva õppe suhtarv näitab, kui suur osa 25–65-aastastest inimestest on möödunud aasta jooksul osalenud mingisugusel koolitusel. Seda peetakse üheks oluliseks majandusarengut mõjutavaks teguriks – kui inimesed omandavad uusi oskusi ja teadmisi, suudavad nad ka majandust paindlikult edendada.

Ent elukestev õpe ei tähenda üksnes seda, et õpitakse otseselt praeguse tööga seonduvat või omandatakse uus eriala, lootes teistsugust tööd saada.

Kui lapsevanem õpib koolitusel, kuidas käituda oma puberteediealise poja või tütrega, on peres pingeid vähem ja sellest võidavad nii lapsed kui ka vanemad ise, aga ka ühiskond tervikuna, sest vähem lahendamata probleeme kandub edasi kooli ja mujalegi. Võidavad mõistagi eeldusel, et koolitus on sisukas ja õpetatakse tõepoolest toimivaid käitumismudeleid, mitte ei aeta lihtsalt udujuttu.

Sellised koolitused ei pruugi anda kohe tööpingi taga tulemust, ent treipink või kontorilaud polegi ju ainsad elemendid, millest ühiskond koos seisab. Põhjamaades populaarsed hobikoolitused avardavad ühelt poolt inimeste silmaringi ja annavad elule värvi, ent teiselt poolt luuakse õppides kontakte teiste inimestega ning needki pöörduvad sageli kasuks, mida raamatupidajad kokku arvata oskavad.

Elukestva õppe kasv pole Eestis tulnud ilma sihipäraste pingutusteta. Euroopas on terve hulk riike, kus see näitaja on vähenenud. Ent meil on eeskujusid, mille poole pürgida. Eestist kaks korda suurem on elukestvas õppes osalenute protsent näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades. Eesti valitsus on seadnud eesmärgiks, et 2013. aastal osaleks elukestvas õppes 17 protsenti 25–65-aastastest inimestest.

Sihipärase tegevuseta on vaevalt võimalik seda eesmärki saavutada ning täiskasvanuharidus peab jõudma nendegi inimesteni, kes siiani on koolitustest kõrvale jäänud. Meil on kenasti koolitatud kõrgelt haritud juhte, ametnikke ja õpetajaid, mis on ju iseenesest hea. Eesti puudus on olnud see, et ülejäänud ametigrupid pole võrreldaval määral täienduskoolitust saanud.

Kurvastav on, kui täiendus- ja ümberõpet väärtustavad ise vähem just need inimesed, kes võimaluste avardamist tööturul kõige rohkem vajaksid.

Üleeile avaldatud «Eesti inimvara raportis» märgitakse, et vähem on täiendõppest huvitatud madalama haridustasemega ja vanemad inimesed, viimastest veelgi vähem mitte-eestlased.