Mihhail Lotman: triumfeerivate huntide nokturn

Mihhail Lotman Foto: Margus Ansu

Putini-meelse Vene motoklubi Ööhundid võimas lavastus Krimmis toob meelde Leni Riefenstahli «Tahte triumfi», kirjutab semiootik Mihhail Lotman (IRL).

Annekteeritud Sevastopolis toimus 8.–9. augustil «Triumfaalne Bike Show 2014». Triumfi põhjus on ilmne: tähistati Sevastopoli ja kogu Krimmi «taasühinemist» Venemaaga. Kuid kindlasti pidasid korraldajad silmas ka kuulsat Leni Riefenstahli filmi «Tahte triumf». Sellest filmist on ka varjamatuid reministsentse, mis on seotud tulemängudega pimeduses. Üldse on Putin ja tema lähikond viimasel ajal kahtlaselt palju teinud otseseid viiteid Hitlerile, kasutades Kolmanda Reichi fraseoloogiat. On lastud käiku idioom ’üks rahvas, üks riik’, Putin ise on rääkinud rahvusreeturitest (natsionalpredateli, Nazionalverräter – viide on nimelt Hitlerile, mitte Stalinile, kes rääkis analoogilises kontekstis rahvavaenlastest), teine kord aga nimetas Goebbelsit andekaks inimeseks jms. Ja nüüd siis tahte triumf.

Selle ürituse tausta avamiseks tuleks minna kaugesse stagnaaega. Nimelt ostis 1984. aastal äsja ülikooli lõpetanud noor kirurg Aleksandr Zaldostanov endale mootorratta Java – see oli vingeim pill, mis nõukogude tingimustes saada. Päeval töötas ta kirurgina, öösiti sõitis kuttidega mööda Moskvat. Väga ruttu sai jõuk kurikuulsaks ja seda panid tähele ka algava perestroika aegsed ajakirjanikud, ennekõike seetõttu, et jõugupealik oli oma kõrghariduse ja prestiižika töökohaga sellises seltskonnas väga ebastandardne kuju.

Zaldostanov, kes figureeris hüüdnimega Kirurg, kujundas jõugu lääne baikerite klubide malli järgi. Nimeks võeti Ööhundid, embleem – hundi pea – aga meenutas Ivan Julma veriste käsilaste, opritšnikute sümboolikat. 1989. aastal registreeriti klubi ka ametlikult, olles esimene omalaadne Nõukogude Liidus.

Ööhundid erinesid teistest baikeritest oma tervislike eluviiside ja jõhkra agressiivsuse poolest. Hiljem lisandus sellele suurvene patriotism ja mõneti paradoksaalselt õigeusklik fundamentalism. Kirurg kuulutas end patriarh Kirilli kaitsjaks.

Kõike seda märgati ka Kremlis. President Putin kohtus isiklikult Zaldostanovi ja huntidega ning tegi nendega koguni ühise sõidu. Kummalise kokkusattumisena juhtus see tema teekonnal Ukrainasse, kus ta pidi kohtuma tolleaegse presidendi Janukovõtšiga. See oli aeg, mil Kremli poliittehnoloogid otsisid ühiskonna mõjutamiseks mittestandardseid hoobi. Konstrueeriti mitu noorsooliikumist. Neist kuulsaimad olid Naši ja MGER (Ühtse Venemaa Noor Kaardivägi). Ööhunte hakati aktiivselt nuumama 2000. aastate lõpul.

Putinile avaldas muljet see, kuidas motoriseeritud Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite Korpuse kaardiväelased ajasid 2009. aastal nuiade, nugade ja kirvestega laiali massilisi Ahmadinejadi-vastaseid proteste. Nagu Venemaalgi protesteeriti siis väidetavate valimisvõltsingute vastu. Siiski tundus 2012. aastal, et Zaldostanovi soosing on lõppenud.

Tulevahetuses teise baikeriklubi liikmetega sai üks inimene surma ning Venemaal oodati pingsalt kohtuotsust, kuna oli ilmne, et see sõltub otseselt Putini suvast. Ning kohtus jäid Ööhundid kaotajaks. Spekuleeriti nende tähe loojumise üle, ent selgus, et järgnes hoopis veel suurem soosing. 2013. aastal autasustas Putin Zaldostanovit aktiivse patriootilise töö eest kõrge Austuse ordeniga, kuid olulisemgi on, et huntidele keerati finants­kraanid lahti. Nende üritused on iga aastaga mastaapsemad, toretsevamad ja truualamlikumad.

Zaldostanovilt oodati tegusat panust nii agressiivse šovinismi propageerimisse kui ka vastava poliitika teostamisse. Kirurg ja hundid tegid jõulist kihutustööd Krimmi Venemaaga taasühendamise vajaduse üle ning korraldasid Ukraina territooriumil mitu provokatiivset üritust. Selle aasta märtsis saabusid hundid Krimmi juba enne seda, kui see oli ametlikult Venemaa poolt annekteeritud. «Kus olen mina, seal on Venemaa,» teatas Zaldostanov.

8.–9. augustil läbi viidud mastaapne jõudemonstratsioon oli muidugi triumf. Selles osalesid mitte üksnes Venemaa ja kohalikud esinejad, vaid ka välismaised külalised.

Viimastest kuulsaim oli märulinäitleja ja bluusilaulja Steven Seagal, kes lisaks omaloodud laulude esitamisele teatas, et ta on venelane, ja esines segasevõitu deklaratsiooniga, mille lühikokkuvõte on, et igaüks võib uskuda sellesse, mida ta ise tahab. Väljakuulutatud Donetski vabariigi hümni esitamisest ta millegipärast siiski loobus. Võimalik, et seetõttu, et Augustibluusi korraldajad ei lubanud tal seda siin harjutada.

Kuid ilma selletagi oli show võimas, raha sinna pandud kõvasti. Sai näha, kuidas musta riietatud Maidani kurjad jõud ründavad ja panevad põlema korrakaitsjaid. Sai näha, kuidas rahuliku linna idüllilisse ellu tungib sõda ning naiste ja laste laibad katavad lava.

Kõik see käib patriootilise muusika ja teksti taustal, mis toovad paralleele praeguste Ukraina sündmuste ning Suure Isamaasõja vahel. Kangelaslinn Sevastopol pidas visa võitlust fašistlike anastajate vastu, nagu nüüd vene rahvas võitleb ülekaalukate kurjade jõududega Ukraina kaguosas. Refräänina kõlas: see on meie maa, Kagu-Ukraina on Edela-Venemaa, Novorossija.

Võitlus on raske, kuid võit on vältimatu. Kogu show’ sõnum oli ühemõtteline: Vene mõõk raiub vaenlase pea. Ilu on vaataja silmis, osal vaatajatest olid aga silmis heldimus- ja vaimustuspisarad. Taas tuleb meelde «Tahte triumf». Normaalsele inimesele aga on kogu see vaatepilt tülgastav.