Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Vendlus ühendab inimesi, kes tunnevad rõõmu andmisest, kes ei ole orienteeritud üksnes võtmisele, leiab kirjanik Olev Remsu. Ainult heaoluühiskonnaga hoiame oma riiki koos, ilma selleta pudeneb see laiali.

Kas sobib praegu, mil moodsalt relvastatud pasatskid tsiviillennukeid alla tulistavad, rääkida vendlusest? Aga see on just kõige sobivam aeg!

Alustan pisut kaugemalt.

Kui palju leidub meil kuulutajaid, et vabadus ja võrdsus ei klapi kokku. Et kui on vabadus, siis pole võrdsust, ja kui on võrdsus, siis pole vabadust. Et inimeste sünnipärased erinevused loovad ka ebavõrdsuse ning võrdsust püüab viletsate ja andetute huvides sisse seada vaid (puna)diktatuur. Ja kisub niimoodi ühiskonna taseme alla.

Tahaksin küsida, kas see käib ainult sissetulekute kohta? Või ka õnne kohta? Või ka isikliku väärikuse kohta? Või koguni ka seaduse ees seismise ja kohtusüsteemi kohta?

Meil Eestis on olnud kadakasakslased, pajuvenelased, meil piisab kanarbikuameeriklasi, mina ristiksin need apostlid, kes eitavad vabaduse ja võrdsuse ühildatavust, võililleparempoolseteks. See on lill, mis kevadel sirgub kähku-kähku, kui õitseb, siis on kole ilus, pärast norus ja inetu, tuul puhub ehmedki minema. Sügiseks, saagisaamise ajaks, haihtub sootuks. Taim liigitatakse teatavasti umbrohuks.

Edasi söandaksin ma meelde tuletada poolakast paavsti Johannes Paulus II (minu jaoks 20. sajandi suurima inimese) visiiti Eestisse 10. septembril 1993. aastal. Kindlasti mäletavad paljud, et paavst suudles Eestimaa pinda. (Huvitav, kes seda veel on teinud? Ja kas neid ongi?) Ja mida tähendab sel juhul suudlemine? Kes selle peale ise ei tule, sellele andis paavst vastuse juba lennujaamakõnes – seal on juttu vendlusest.

Esmalt assotsieerub vendlus muidugi loosungiga Liberté, égalité, fraternité («Vabadus, võrdsus, vendlus»), mis sai kuulsaks Prantsuse revolutsiooni ajal. Ilmselt pidas paavst silmas vendluse kristlikumat tähendust, ent intellektuaalina ta kindlasti teadis, millised seosed võivad avaneda.

Toodud kolmainu on tänaseni Prantsuse Vabariigi lipukirjaks, ja eks vendluskomponent teeb selle muidu läbi ja lõhki ilmaliku riigi mahedamaks. Nagu see andis maruateistlikule Prantsuse revolutsioonile igavikulist, ligimesearmastajalikku mõõdet. Vähemalt kavatsuste järgi.

Kui meil paavsti külaskäiku meenutatakse, siis tehakse juttu tema eestikeelsest kõnest Raekoja platsil, visiidi poliitilisest tähtsusest meie taasiseseisvuse tunnustamisel ja muud. Keegi ei tuleta meelde vendlust, seda, mille märk oli Eestimaa-Maarjamaa suudlemine. Kindlasti tuli see õilis tegu puhtast südamest. Tuli vendlusest! Ja kes mõtleb siinjuures tavakohasuse või koguni silmakirjalikkuse peale, on valel teel.

Unustamine ei ole juhuslik. Me ei taha teada asju, mis meile vastu käivad. Ja nii õigustataksegi oma saamamehelikkust sofistikaga, et vabadus ja võrdsus ei käi kokku. Aga käivad! Just vendlus liidab ja liimib need kaks kontrastset osist ilusti harmooniliseks tervikuks.

Vendlus on eetikakategooria, mis sisaldab heatahtlikkuse, suuremeelsuse, kaasosaduse, usaldamise, omakasupüüdmatuse ja palju teisigi üllast motivatsioonist sündinud ellusuhtumisi.

Vendlus ühendab inimesi, kes tunnevad rõõmu andmisest, kes ei ole orienteeritud üksnes võtmisele.

Siiani oli mu jutt kuidagi liiga abstraktne, liiga hingeline ja emotsionaalne. Lähme konkreetsemaks!

Vendlus on see, mis paneb meid loovutama münti mütsitöötajale tänavanurgal. Vennatunne surub maha meie ihnsuse eneseõigustused – kindla peale on tegemist salamiljonäriga, kes vaid teeskleb santi. Mingu tööle, laiskvorst, mis ta vedeleb niisama! Ise on oma viletsuses süüdi!

Vendlusest on sündinud sotsiaalhoolekanne ja heategevus. Vähe sellest! On olemas ka majanduslik, arvude ja pikkade valemitega esitatud argumentatsioon.

Nobeli preemia laureaat, rootslane Gunnar Myrdal on põhjendanud, et püsiv sotsiaaltugi elavdab kapitalismi, leevendab konjunktuurseid kõikumisi ja lisab vaesematele kihtidele ostujõudu. Tulude ulatuslik ümberjagamine tegelikult suurendab majanduskasvu. Sama meelt on moodsa makromajanduse teooria, keinsismi looja John Maynard Keynes. Tema arvates on erahuve esindav erasektor ebaefektiivne, vajab kõrvale ühiskonnahuvidest lähtuvat riigisektorit.

Meie võilillemehed aga muudkui korrutavad – Friedman, Friedman, Milton, Milton! See Nobeli preemia laureaat tahtis kaotada isegi riigi keskpangad, et mis nad segavad majanduse isearengut.

Kui ma olen õigesti taibanud, siis lõpuni minnes on mõlema poole teooriad nii keerulised, et neist ei ole võimalik aru saada. Et neid mõistavad ehk vaid teised Nobeli laureaadid.

Meiesuguste mittenobelistide jaoks on tegu usuvalikuga. Et kumba mul vaja läheb, kas Jehoovat või Allahit? Kui mul on palju raha, siis võtan ma Friedmani, tema ei sunni mind kerjuse mütsi münti viskama. Kui ma olen kerjus, siis pooldan ma Keynesi-Myrdali.

Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv ütleb, et teiste inimeste tegusid hinnates lähtub inimene alati iseenda tegude hindamisest. Kui mina ei vaja abi, siis ei vaja seda ka teised. Või kes vajavad, need pole õiged inimesed, kuna nad pole minusarnased. Abi hoopis nurjab inimese võimete väljaarenemise. Sellise eneseõigustuse toetuseks on loodud õpitud abituse teooria, mis teatud kommetega seltskonna kohta on ju päris õige, ent mida annab laiendada nõnda, et võib nõuda terve sotsiaalsüsteemi kaotamist. Inimese saatus olgu tema enda käes, igasugune poputamine on kurjast.

Teooriad eksisteerivadki enesetunde rahuldamiseks.

Praegune olukord tekitab ühiskondlikke vastuolusid. Miks lasti põhja vanemapensioni suurendamine? Ära jäeti ranitsatoetuski? Kas selle raha eest sai bürokraatiat ülal pidada? Ja kõik teisedki sobingud, mis teevad eestlased ja eestimaalased vaesemaks. Mis suunab selliseid valikuid? Kalk võililleparempoolsus. Ent selline suhtumine võib viia avalike kokkupõrgeteni. Vaid vennatunne suudaks need ära hoida. Pronksimäss ei toimunud üksnes rahvuslikul pinnal, mõne tegelase suunas märatsema ja vitriine lõhkuma sotsiaalse allasurutuse tunne. Ka see on ida poolt sisendatav.

Minu meelest peaks meie riigi eesmärk olema heaoluühiskonna rajamine. Vaat, see oleks tõeline vendlus. Selline, mida me näeme oma eeskujumaades Põhjalas. Ainult heaoluühiskonnaga hoiame oma riiki koos, ilma selleta pudeneb see laiali. Meie ärimeeste ahnitsemine ajab paljud inimesed läände, paneb teised igatsevalt itta vaatama, mis sest, et seal ei ole parem.

Meil on Keskerakond, mis propageerib astmelist tulumaksu. Tulumaks üldse ja astmeline tulumaks eriti on märk vendlusest. Paavsti suudlusest. Edgar Savisaar on kohati üsna peen strateeg ja taktik, ma ei mõista ainult, miks laseb ta oma lemmikratsut nimetada astmeliseks tulumaksuks. Maailm pruugib siinkohal terminit progressiivne tulumaks. Sõnadel on oma vägi. Aste projitseerub meie teadvusesse raskuse ja vaevana, millegi takistusena, mida tuleks nagu vastu tahtmist ületada. Progress, hoolimata selle sõna loendamatuist lagastamistest, peaks ikka tähendama midagi head ja kasulikku.

Toetada progressiivset tulumaksu, tähendab vennatunnet. Ja kui palju on meil selle vastaseid! Friedmani-usku inimesed muudkui targutavad – ei tohi inimesi aidata, ei tohi! Kõige parem aitamine on peadpidi vette viskamine. Kui ujub välja, siis on teda vaja, kui ei, siis… Jedem das seine.

Ja Keskerakond? Praegune seis on selline, et see partei oma juhikultuse, idapoliitika ja tülgastavalt lipitseva televisiooniga on koguni blameerinud progressiivse tulumaksu üllast sisu. See tundub nagu Savisaare isikliku projektina, millega paljud ei taha haakuda, et oma head nime säilitada. Ent sellisestki suhtumisest vaatab vastu omakasutaotlus, mis ei käi vendluse juurde.