Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Naiste kõhklusi, kahtlusi ja hirme ei tea ükski mees sama hästi kui naised. Mida teha, et naistel oleks rohkem enese­usku ja julgust ühiskonnaelu juhtimises kaasa lüüa, arutleb keskkonna­minister ja Reformi­erakonna aseesimees Keit Pentus-Rosimannus.

Eestis osaleb ühiskonna asjade kujundamises ja otsustamises vähe naisi. Palju vähem, kui demograafiline jaotus seda eeldaks. Miks? Ja kas midagi ikkagi üldse on valesti?

Nii nagu kõik mehed ei taha olla peaministrid või suusaässad, ei pea seda tahtma ka kõik naised. Aga. Nii nagu ühegi mehe jaoks ei tohi olla ühiskonnaelus kaasarääkimisel takistuseks meheks olek, nii ei tohi ühegi naise võimalusi ühiskonnaelu suunamisel piirata tema sugu.

Kõik ei peagi tahtma üht ja sama. Mõne inimese valik on pühenduda 100 protsenti karjäärile. Mõne valik on pühenduda laste kasvatamisele. Mõne jaoks mõlemat korraga. Ükski neist pole parem või halvem kui teine, kui see pakub inimesele rahuldust, eneseteostust ja on olnud tema teadlik valik ja soov. Probleem tekib, kui valik on pealesurutud.

Olen olnud alati seda meelt, et otsustajate selekteerimine ei saa käia kunstlike kvootide alusel – nii palju vasaku- ja naa palju paremakäelisi –, vaid peab selguma parimate ideede ja nende teoks tegijate võrdluses. Aga ainuüksi meheks sündimine ei too automaatselt kaasa parimaid ideid.

Olen näinud küll ja veel mehi, kes on hullemad intrigaanid ja klatšimoorid kui kõik nende naiskolleegid kokku. Ja tean naisi, kes on suuremad võitlejad, resoluutsemad otsustajad ja suutlikumad tulemusteni jõudjad kui samal positsioonil olnud mehed kunagi olnud on. Ainuüksi sooline kuuluvus ei ütle inimeste eelduste kohta midagi.

Ja ikkagi – miks siis on meil võrreldes teiste Põhjamaadega naiste osakaal otsustajate hulgas endiselt nääpsuke? On palju väliseid eeldusi, mis peavad olema tagatud ja mille osas Eestis asjad liiguvad tasapisi paremuse poole. Aga on veel midagi, millele mingil põhjusel otsitakse lahendust palju vähem kui peaks.

Viimastel kohalikel valimistel oli Reformierakonnas mitmeid piirkondi, kus oli kindel soov panna kokku n-ö triibuline nimekiri: võrdselt mehi ja naisi nimekirjas üle ühe. Oli piirkondi, kus see õnnestus. Teate, mis sai enamikus kohtades takistuseks? Mitte tahtmatus seda teha, vaid naiskandidaatide leidmine. Nende veenmine, et neil on head eeldused, ideed ja oskused juhtida omavalitsuses toimuvat.

Puudus ei ole mitte kvootidest, vaid endasse ja oma võimetesse uskumisest, julgusest tõusta esile. Eesti naistel pole põrmugi vähem eeldusi ühiskonna juhtimises kaasa lüüa. Aga meis on kõhklusi ja ebakindlust. Mõtleme, et keegi teine (noh, näiteks mõni mees) on parem. Tugevam. Sobivam. Ega hakka proovimagi. Lohutuseks võib öelda, et see pole ainult Eesti probleem. 2012. aastal USAs läbi viidud uuring näitas, et sarnaste eeldustega kandidaatide hulgast hindas 60 protsenti mehi oma sobivust poliitilisele ametikohale kõrgemalt (nimetades ennast «väga kvalifitseerituks») kui naised. Kõigi feministide suur sõber Jürgen Ligi kirjutas Eesti olukorra kohta oma Facebooki lehel, et naiste potentsiaali alahinnatakse, sealhulgas nende endi poolt. Tal on õigus. Sel korral.

Sheryl Sandberg, Facebooki tegevjuht ja ühtlasi esimene Facebooki naissoost juhatuse liige, kirjeldab raamatus «Lean in», kuidas enamik naisi võitleb pidevalt sisemiste barjääride ja nende ületamisega. Kõhklusega, et on vale olla sõnakas, jõuline, ambitsioonikas. Et naistele sobilik roll eeldab vaikset ja tasast käitumist, vaidluses «targem annab järele» suhtumist, tagaplaanile hoidmist.

Aga kuidas pürgida liidriks (ja riigijuhtimises kaasa rääkimine viimast eeldab) neid malle järgides? Ja kas üldse peaks, sest mis saab, kui ma pole piisavalt hea? Kui ebaõnnestun? Võib-olla oleks parem lasta kellelgi teisel proovida, sest eks nad ju väärivad/sobivad rohkem?

Harvardi ülikoolis tuhande õigusteaduskonna üliõpilasega tehtud katse näitas, et samade tulemustega üliõpilastest hindasid mehed oma erinevaid vajalikke oskusi oluliselt kõrgemalt kui samade tulemustega naised. See ei ole kahe või nelja või saja naise probleem. Nii oleme me ühel või teisel hetkel mõelnud ilmselt kõik.

Järgmisel korral kõiki neid küsimusi oma peas veeretades tasub meeles hoida, et te pole kaugeltki ainus, kes samade kõhkluste käes vaevleb. Rohkem eneseusku on see, mis sellisel hetkel päästab. Mida teha, et seda eneseusku oleks rohkem ka nendel naistel, kellel on potentsiaali ühiskonnaelu juhtida?

Toetada. Anda nõu. Julgustada. Julgustada. Julgustada. Mitte ainult kord aastas. Pidevalt. Või täpsemalt öeldes – igal võimalusel. Igas vanuses. Sest rohkem võimekaid, heade ideede ja tugeva selgrooga naisi riigijuhtimises tähendab mitmekesisemat ja sestap ka paremat riiki.

Seda tuleb eelkõige teha meil endil, sest neid kõhklusi, kahtlusi ja hirme, mis meil ületada tuleb, ei tea ükski mees sama hästi. Suur osa sisemistest barjääridest on sellised, millest on võimalik lihtsamalt üle saada siis, kui ühiskonnas laiemalt on üksteise hoidmist rohkem. Ka naiste endi poolt.