Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Nädalavahetusel avaldasid mõned lääne meediakanalid lõigu Põhja-Korea teleuudisest, mis rääkis tolle riigi jalgpallimeeskonna silmapaistvast esinemisest MMil. Veebiküljed kirjutasid, et «on juba ammu teada, kuidas Kim Jong-un kontrollib rahvani jõudvat infovoolu» ning kuidas «tegu on järjekordse näitega, kui ulatuslik on sealne diktatuur».

Meediakanalitel oli õigus selles osas, mis puudutab info kontrollimist ja diktatuuri ulatuslikkust, kuid videolõik ise on tõenäoliselt võltsing. Natsi-Saksa ideoloogi Joseph Goebbelsi «suure vale tehnika» – valeta suurelt ja järjekindlalt – on infoajastul kasutatav vaid teatud mööndustega, isegi totalitaarses riigis.

On aga kaks asja, mis uudise hoolimata ekslikkusest huvitavaks teevad: kriitikavaba suhtumine, millega see vastu võeti, ja lugejate vastukaja, mis süüdistavalt sõrmega Ühendriikide poole näitas. See, et Ühendriigid «valetavad ju ka» – viitega Iraagi sõja põhjustele –, peaks justkui õigustama totalitaarsete riikide valesid. Ehkki ilmselt oli kommentaatorite näol tegu lihtsalt trollijatega, on argumendi enda loogikale raske vastu vaielda. Läänelike väärtuste osas juhtrolli võtmisega käib kaasas vastutus: iga eksimust võetakse kui õigustust sama teha.

Mis kriitikavaba lähenemist puudutab, siis näitab see laiemalt, kui plastiline ja samas inertne on too tõe vorm, mida Umberto Eco sotsiaalseks tõsikindluseks nimetas. Plastiline selles mõttes, et faktidega ei pruugi avalikkuse poolt tõeks peetaval suurt pistmist olla. Inertne selles mõttes, et kui see kord on kujunenud, on seda keeruline muuta: faktid seda ei kummuta, uskumused aga kinnitavad veelgi. See võib tunduda väheolulisena, kuni see puudutab Põhja-Koread, kuid küsimus seletab laiemalt viisi, kuidas arusaam maailmas toimuvast kujuneb. Teisisõnu, poliitiline vale pole moraalne, vaid fenomenoloogiline küsimus.

Selle valgel tundub omakorda üsna problemaatilisena USA ja Saksamaa vahel tekkinud luuretüli. Läinud nädala neljapäeval kirjeldas Spiegel, kuidas Saksamaa on valiku ees, kas hoida liitlaste otsimisel Ühendriikide poole või vaadata lootusrikkamalt Venemaa suunas. Ehkki tegu on väärdilemmaga, kirjeldab see siiski teatud moel Saksamaal toimuvaid protsesse selle nurga alt, mis sotsiaalset tegelikkust puudutab. Merkel võib ju teada, millist ohtu Venemaa endast kujutab, kuid seda üldiseks teadmiseks viia on keeruline. Muidugi on Ühendriikide-kriitika toekas kasepakk Putini jahtuma kippunud kaminas: kuu algul diplomaatidele peetud kõnes kuulutas ta võidukalt unipolaarse maailmamudeli läbikukkumist ja idapoolsemate riikide õigust teha oma otsused ilma lääne ideoloogilistele mõjutustele allumata.

Maailm sellisena, nagu me seda vahetult pärast Fukuyama «Ajaloo lõppu» tundsime, on rebenemas mitte üksnes selles mõttes, et totalitaarsus on Euroopas parempoolsuse esiletõusuga ja Venemaa leviva võimuga tüki mõttemaailmast endale võidelnud, vaid ka selles mõttes, et liberaalset mõtteviisi esindav maailm ise on muutunud läbipaistmatuks ja seega usaldamatuks. Hea ei ole aga ei üks ega teine.