Mõni nädal tagasi kirjutas Postimehe arvamusküljel tervishoiuekspert Ain Aaviksoo muutustest, mida Eesti tervishoiusüsteem vajaks. Üks tähelepanek Aaviksoo loos puudutas inimese enda vastutuse olulisust: aastate jooksul omaenda käitumisega rikutud tervist ei suuda lühike arstivisiit või mõned haiglas veedetud päevad kuidagi heastada.

Ideed, mis Aaviksoo välja käis, olid õiged ja head ja väärivad kindlasti edasist arutelu. Tänases lehes ilmuvas intervjuus lisab haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross diskussiooni mitu huvitavat mõtet, mida tulevikuotsuseid tehes silmas pidada tasuks.

Küsimus on laiem, kui esmapilgul paistab. Ühelt poolt aitaks õigemate terviseotsuste tegemisele kaasa praegusest tunduvalt suurem tähelepanu ennetustegevusele, ja see tähendaks praeguse valdavalt ravimispõhise korralduse muutmist nii, et tervisenõustajate võrgustikul, kes inimese valikuid toetaksid või suunaksid, oleks senisest suurem roll. Kuid teisalt ja ehk veel otsesemalt mõjutaksid tervisekäitumist tervishoiumaksud. Teisisõnu, kuna tervistkahjustava käitumisega kaasneb tõenäoliselt enam kulu tervise taastamiseks, peaks see ilmselt kajastuma ka summas, mida inimene ühiskassasse panustab.

Mõlema võimalusega käivad kaasas teatud küsitavused ja probleemid. Esiteks, valik ühe või teise kasuks tähendaks valikut selle arusaama vahel, mis meil riigi funktsioonidest laiemalt on. Veenmine tervislikumaid eluviise valima viitab arusaamale riigist kui manitsevast lapsevanemast, kellelt oodatakse suunavaid instruktsioone. See aga omakorda ei pruugi olla kooskõlas arusaamaga, et inimene peaks olema ise suuteline oma tervise suhtes õigeid otsuseid langetama või võimalike tagajärgedega arvestama. Tervishoiumaksude kaudu käitumise reguleerimine seevastu muudaks vastutuse enam inimese enda asjaks.

Kuid ka see ei ole probleemitu lähenemine. Probleem ei seisne üksnes selles, kuidas inimese tehtud valikute ja harjumuste kohta ammendavat informatsiooni saada või millised harjumused tervistkahjustavaks lugeda, vaid ka solidaarse tervishoiusüsteemi põhimõttes üldisemalt. See põhimõte on aga väärt kaitsmist.

Nagu Tanel Ross intervjuus viitab, solidaarsus tervisekindlustuses ei ole pelgalt moraalne termin, vaid sel on tugev positiivne mõju rahvastiku tervisele üldisemalt. Sellest loobumine oleks samm erakindlustuse poole, kuid see ilmselt ei ole tee, mida mööda sooviksime minna. Solidaarne tervisekindlustus tagab inimestele võrdsemad ja vähem inimese sissetulekust sõltuvad võimalused arsti juurde pääseda.

Üheks lahenduseks oleks ilmselt aktsiisid, mis ei maksusta mitte tarbimist, vaid ostmist. Kuid ka sellega ei ole lugu niisama lihtne. Aktsiiside tõstmisega oleme seni üsna tagasihoidlikud olnud ja võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on siin veel pikk tee minna.

Ilmselt ei ole lahendus ühe või teise suuna vahel valimises, vaid teha tuleks veidi üht ja veidi teist: suurendada veidi ennetustegevust, kergitada veidi aktsiise ja panustada kvaliteetsesse raviprotsessi, millest suure osa moodustab ka arstide-õdede õiglane tasu. Kuid lisaks sellele tuleb jätkata arutelu.