Angelina Jolie

FOTO: SCANPIX

Mida tähendab elada kaasa jalgpallile? Mida me teeme, kui laseme end mänguhasardil kaasa haarata nii, et tunniks või paariks on meie jaoks ainus asi elus pinget kruviv võistlusmoment? Seda viisil, mis tähendab, et pärast mängu kusagilt tulemust ja kokkuvõtet lugeda on tunda juba hoopis vähem (kuigi hasardiemotsiooni tiivapuudutus jääb tuntavaks ka siis). Millele me ennast anname, kes me oleme toetades üht poolt kahe vastasseisus? Provokatiivsemalt: millega me enam ei identifitseeru, millest lõikame end ära siis, kui ei lähe poole valimisega kaasa?

Need küsimused põimivad meile neil päevil huvitavalt kokku jalgpalli ja laulupeo. Mõlemad pakuvad võimalusi ennast määratleda. Ja mitte ainult positiivselt. Mittekaasaminek, mittekaasaelamine tähendab ka mitte teada oma kohta end ühtsena nägevas ühiskonnas, nagu vihjas Postimehe juhtkiri esmaspäeva hommikul. Laulupeoliste harmoonia on kui «ideaalriigi» harmoonia. Sama võib öelda jalgpalli rahvusmeeskonnale kaasaelamise kohta. Nad on platsil meie kõigi eest. Või ei ole?

Paradoksaalselt tekib võimalus, et kaasaelamise emotsioon on valiku küsimus. Et need, kel pole emotsiooni või kes on emotsioonist üle, eksivad millegi vastu. Mille vastu? Brasiilias mängivad meie jaoks võõrad meeskonnad, ometi pole jalgpall meile võõras. Me võime vaadata mänge ja kaasa elada ühele poolele jagamatu poolehoidmisega, mis võib vastavalt mängu käigule kergesti konverteeruda eufooriaks või masenduseks. Need tunded on vägagi reaalsed. Need kõnelevad meisse sügavale sisse programmeeritud kalduvusest valida pooli. Valik on kuulumise tunnistamine – ning ka mittekuulumise.

1980. aastail, kui NSVLi võrkpallimeeskond kohtus Tallinnas Kuuba koondisega, oli kohalik publik skandaalsel moel kuubalaste poolt, kuigi keegi meist polnud Kuubalt. Ainsa eestlasest mängija kaalutletud sissetoomine NSVLi treenerilt ei muutnud midagi. Toimuv oli enam kui tahteakt. Küünarnukitunne ja võistlusmoment tõid mingi selguse ja vabanemise. Me räägime siin kontaktist millegi ürgsega. Instinkti, hõimuloomuse või tribalismiga. Huvitaval kombel ei provotseeri seda kõik spordialad ühtemoodi ega igal pool. Jalgpall on kuidagi eriline. Ehk mäletavad mingid rakud meis, mida tähendavad vaba ruum, savannirohelus, üksteisele vastu minevad inimeste ahelikud? Laulupeol mäletame muidugi midagi muud.

Kindel on aga, et võistlusmoment ja küünarnukitunne on meiega olnud aastatuhandeid ja seda teatud seaduspärasusega. Ta väljendub üha vähem brutaalselt. Jalgpalliväljaku geomeetriat ei erista just palju gladiaatorite areenist – peale selle, et inimesi väljal enam ei sure. Kuid Vana-Roomaski surid vaid gladiaatorid, mitte vaatajad. Me oleme tegelikult jõudnud veel kaugemale, meenutab hiljuti lõppenud Wimbledon. Tennis on väliselt gladiatoorne sport par excellence, aga temast on palju selgemalt kui jalgpallist lahutatud tribaalne hasart. Täiesti võimalik on kaasa elada kahele mängijale korraga. Hinnata mängu ilu. See, mille arengut ülalöeldu laia joonega visandas, on reeglite tõus. Kuigi mitte otsejoones, on tsivilisatsioon järjest piiranud grupihasarti humaniseerivate reeglitega. Reegleid, mis järjest ehitavad seinu meie «poolt või vastu» hõimuminade vahele, jättes samas läbikäike üksteisega rääkivate minade jaoks. Pole võimatu, et tuhande aasta pärast on jalgpallgi atavism. Meil, kes me veel vaatame jalgpalli, küll erineva entusiasmiga, jääb küsida, mida me siiski kaotame nende reeglitega? Sest ilmselgelt on tegemist vahetuskaubaga. Hõimutunde hajumise hinnaks on kannatuse, vägivalla, vastandusinstinkti eraldamine meie-tundest.