Urmas Reinsalu

FOTO: Liis Treimann

Märtsi lõpul ametisse astunud valitsus on üleminekuvalitsus üheteistkümneks kuuks. Valitsus moodustati eelkõige erakonnapoliitilistel kaalutlustel. Sellest juhindudes ei saa valitsusele esitada ootust sõnastada suur visioon Eesti arengust. Seda on peaminister Rõivas ka ise möönnud oma ametisse astumise kõnes, nentides, et Eesti ei vaja suurt narratiivi.

See väide on muidugi vaid osaliselt õige, sest Eesti arengu huvides on jätkuvalt suurte eesmärkide püstitamine. Õige on aga see, et neid eesmärke ei püstita üleminekuvalitsus, vaid oma alternatiivid peavad pakkuma erakonnad 2015. aasta valimiste eel.

Eesti suurim probleem on see, et suur hulk täistööajaga töötavaid inimesi ei tule oma palgaga igakuiselt ots otsaga kokku. On elementaarne, et tööd tegev inimene peab oma palgaga ära elama. Sellele küsimusele lahenduse otsimine peab olema sisuline, mitte deklaratiivne. Kindlasti saab sissetulekute küsimusest ka riigikogu valimiste üks põhiteemasid.

Möödunud kuudel olid Eesti jaoks olulisimad teemad meie julgeolek ja majandus. Ukraina kriis on muutnud maailma ning sellega tuleb kohaneda kõigil riikidel, eriti Venemaa naabritel. Majandusvaldkonnas on tõsine ohu märk esimese kvartali 1,4-protsendiline majanduslangus. Arvud paljastasid langustrendi levimist pea kogu majandusse ning järele on jäänud peamiselt vaid üks kasvav sektor – jaekaubandus.

Valitsus on võtnud hoogsa joone: kulutama hakati sotsiaaldemokraatlikult, tulusid hangitakse liberaalide moodi. IRL hoiatas, et valitsusel ei ole enne majandusprognoosi selgumist mõistlik teha otsuseid, mis löövad kulud poliitiliselt lukku. Seda aga tehti. Kuludele katte leidmisel on lähiaastate nominaalne eelarve tasakaal viidud miinusesse ning seni kogutud reserve asutakse hoogsalt kahandama. Kuid eelarvepoliitika lõdvendamisel on oma piirid. Järgmine koht oli valitsusel raha kokku kraapida eri eluvaldkondade seas puhastustööd tehes. Esimene sihtrühm oli ettevõtjad. Rünnaktempos võeti riigikogus vastu ettevõtlust sisuliselt täiendavalt maksustavad seadused. Teine sihtrühm oli lapsi kasvatanud pensionärid. Sarnase tempoga võeti vastu ka vanemapensioni kaotamise seadus. Soov oli ebapopulaarsed otsused ära klaarida enne suve, lootes, et valija unustab need sügiseks. Teiseks tunti muret suvise majandusprognoosi pärast.

Mitmed valitsusliidu ettepanekud olid oma iseloomult positiivsed, nagu lastetoetuste või tulumaksuvaba miinimumi tõus, ning seetõttu IRL toetas neid. Samas ma väga loodan, et valitsuse ülioptimistlik majandusvaade peab vett. Kui see nii ei ole, oleme paraku järgmisel aastal tõsise jama sees.

Omaette küsimus on mitmete negatiivsete pretsedentide loomine Eesti poliitilisse kultuuri. Esiteks, uute lubaduste katmine olemasolevate toetuste arvelt. Kui majanduskriisi tipul tuli kärpeid teha, oli olukord teine. Praegu tehakse seda, samal ajal retoorikas väites, et raha on tegelikult küll. Teiseks, see valitsus astus ametisse enne valimisi, mitte pärast valimisi. On rida asju, mida muudetakse mõni kuu enne valimisi, ilma et valimistel oleks antud selleks mandaat ja selle üle oleks saanud ühiskonnas debateerida. Üks näide on teede rahastamise põhimõtete muutmine.

Kolmandaks, huvirühmade süsteemne kõrvalejätmine otsustamisest tipnes sellega, et töövõimereformi eelnõu puhul olid puuetega inimesed sunnitud tulema päev enne seaduse arutelu Toompeale ja nõudma, et sellisel kujul eelnõu tagasi lükataks.

Loodan, et eelarve pannakse kokku ja olulised eelnõud menetletakse tasakaalukamalt. Oma mõistlikes algatustes saab valitsus riigikogus alati loota IRLi toetusele.