Arusaam, mille põhjal inimesed tervise kohta otsuseid teevad, on libisenud ravi poole kaldu. Las suitsetan, küll arstid keha korda teevad. Las joon, küll puhastavad vere ja parandavad maksa. Las söön, palju sisse mahub, küll tabletid ja lõikus jälle asjad tasakaalu ajavad. Meditsiinitehnoloogia on jõudnud parajasti niikaugele, et enese tegudega räsitud keha uuesti töökorda putitamine tundub lihtsama valikuna kui tervislikud eluviisid.
Tänase Postimehe arvamusküljel kirjutab tervishoiuekspert Ain Aaviksoo sellise tehnoloogia ja ravi poole kiivas oleva tervishoiukorralduse tagajärgedest. Eesti tervishoiusüsteemi ehitamisel võeti eesmärgiks võimalikult palju tehnoloogiat võimalikult väikse kuluga ravikindlustuse jaoks, ja selleni laias laastus ka jõuti. Kuid rahulolu ei paista ja inimeste tervis ka suurt ei parane. Keha lapitakse kokku, kuid see, mis juhtub enne või pärast – ennetustöö või taastusravi – on justkui teisejärgulised. Muutused on möödapääsmatud, leiab ta. Võtmesõnaks on inimese enda vastutus oma tervise eest, ja meditsiin peaks olema pigem inimese valikuid toetavas kui tagajärgi lappivas rollis.
Muidugi tähendaks see teatavaid ümberkorraldusi meditsiinisüsteemis, näiteks senisest suuremat tähelepanu nn ennetusteenustele – sõeluuringutele, regulaarkontrollidele, nõustamisele – mis peaksid toimuma pidevalt ja sellisel viisil, et need igaüheni jõuaksid.
Siin on üks aga: oleme harjunud mõtlema, et täiskasvanud inimese tervis on tema enda asi, ja kellelgi ei ole õigust tulla ütlema, mida peaks oma tervisega peale hakkama. Tavaliselt mõistetakse seda «enda asja» just õigusena oma tervist hävitada. Ainult et parandama peab seda juba keegi teine.
Samal ajal tähendab praegune tehnika poole kaldu olev arusaam meditsiinist ka seda, millist lähenemist tervishoiusüsteemis väärtustatakse. Kõik sõltub ju sellest, kuhu suunatakse raha: kui tehnoloogia soetamine tundub meditsiiniteenuse arengu seisukohalt mõistlikum, lähebki lõviosa rahast sellele ning vähem tervishoiutöötajate palkadele. Ennetustööd ei tee aga masinad, seda teevad arstid ja õed.
Selleks et raskuspunkt liiguks katki läinud keha remontimiselt inimese enda vastutustundlikule tervisekäitumisele rõhku panevale ennetustööle, vajaks inimene ka meditsiinisüsteemilt veidi teist laadi tuge kui praegu.
On selge, et sedalaadi muutusest rääkides ei peeta silmas, et ravimine peaks muutuma teisejärguliseks, vaid pigem seda, et praegu peamiselt ravimisele keskendunud süsteem näeks senisest olulisemana ka haiguste ennetamist ja pööraks senisest suuremat tähelepanu tervislikele eluviisidele.
Ükski ravim ega aparaat ei saa teha seda, mida inimene ise ei tee. Mõned päevad haiglas ei suuda teha heaks aastakümnete jooksul tehtud valesid otsuseid.